"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, Eesti!
Alustuseks soovin Teile väga kaunist 100. sünniaastat. Te olete noor riik, kuid arvestades
fakti, et mina olen kõigest 16-aastane gümnaasiumiõpilane, on see minu jaoks vägagi
arvestatav number. Selle 16 aasta jooksul, mis ma Teie pinnasel olen elanud, olete Te mulle
pakkunud väga palju rõõmu ja positiivseid emotsioone.
Üks minu kõige lemmikelamustest on jalutuskäigud Teie imeliste metsade ja kauni looduse
keskel. Teie imekaunis looduses saan alati tunnetada, kui hea, turvaline ja rahulik siin elada
on. Olen Teie metsades väga tihe külaline, kuid mida vanemaks olen saanud, seda
harvemini seda juhtub, ja minus kasvab soov minna välismaale.
Ma ihkan näha midagi muud peale selle vana tamme, mille all ma sügisõhtuti oma kodutöid
teen, või sõuda oma aerulauaga mõnel teisel lahel peale selle, mis jääb Teie ja Soome
vahele. Lisaks olen üsna tihti väsinud nendest kurjadest, emotsioonitutest nägudest, mis
mulle hommikul koduuksest välja astudes vastu vaatavad. Jah, ma räägin ühest kõige
tavalisema eestlase emotsioonitusest. Muidugi mõista on see kõigest minupoolne olukorra
kirjeldus ja inimesi on erinevaid. Ärge mõistke mind valesti, ma armastan eestlasi väga ja
olen ise ka eestlane, aga ma arvan, et mingi periood oma elus vajame kõik vaheldust.
Olete oma 100 eluaasta jooksul pidanud leppima mitmete muudatustega ja ajalooarmid
näitavad Teie kannatusi. Kohati tunnen ennast Teiega vägagi sarnases olukorras: ühel
hetkel tundub, et kõik läheb hästi, kuid nii mõnigi kord pean leppima faktiga, et ma ei sobitu
süsteemi.
Seega, ma loodan, et te mõistate mind, kui ma mingi osa oma elust veedan välismaal,
õppides tundma teisi kultuure, seda imelist maailma, kus meil on võimalus eksisteerida.
Kõik selle nimel, et pöörduda tagasi oma kodumaa, juurte ja perekonna juurde juba
haritumana ja teistsuguste vaadetega.
Mul on hea meel, et mul on olnud võimalus elada siin ja olla eestlane. Aitäh Teile.
9