"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eestimaa
Kirjutan Teile kirja 100. sünnipäeva puhul. Palju õnne! Loodan, et me liigume edasi
järgmisel sajandil veel kindlamal kursil kui eelmisel sajandil. Eesti 200 on kaugel, aga ma
tean, et Eesti jõuab sinna, kuna mina ja meie põlvkond ja järgmine ja ka ülejärgmine
põlvkond armastab ja hakkab armastama Eestit ning me teeme kõik, mis suudame, et Eesti
sinna jõuaks ja veel kaugemale. Seda luban vähemalt mina teha.
Olen elanud Eestis pisut rohkem kui seitseteist aasta, aga alles hiljuti sain ma aru, kui tähtis
ja oluline Teie mulle olete. Alguses arvasin, et Eesti on mõttetu, igav ja liiga väike ning siin
ei toimu midagi. Tahtsin tulevikus välismaale kolida. Mu kindel plaan oli Eesti maha jätta,
aga midagi juhtus, mis pani mind mõtlema, et võib-olla Eestis ei ole nii halb. Hakkasin aru
saama, kuidas ma ei taha minna suurde riiki, kus on suured linnad ja palju inimesi. Te ei
ole suur ja sama võimas kui mõned teised riigid ja rahvast ei ole ka kõige rohkem, aga Te
olete niisama arenenud nagu teised suured riigid ning võimalusi on ka sama palju, kui mitte
rohkem. Eesti on väike suur riik, mis mulle väga meeldib. Elu saab elada rahulikult maal ja
samas saab elada suures linnas. Igas riigis ei ole selliseid võimalusi. Te olete minu jaoks
ideaalne riik, kus oma tulevikku veeta. Ei ole liiga suur ega ka mitte liiga väike, ei ole liiga
palju inimesi, aga mitte liiga vähe ka. Eesti on täpselt paras. Sellepärast mina jään.
Tahan öelda aitäh, et Te olete olemas ja lasete mul siin elada. Ma luban, et ma aitan Teid
alati kui vaja ja elan siin nii kaua kui võimalik. Olen uhke, et elan selles riigis, ja olen uhke
meie esivanemate pingutuste ja saavutuste üle ning loodan, et kõik teised eestlased on
samuti uhked selle üle. Elagu Eesti ja palju õnne!
79