"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eesti Vabariik!
Juba väiksena mõtlesin, et kui ma kunagi suureks kasvan, ei taha ma kunagi oma kodumaalt
lahkuda. Kodu ja isamaa tundusid minu jaoks need kõige õigemad paigad, kus nutta ja
naerda, kus õppida ja kasvada, kus olla ja kuhu jääda. Mul ei tulnud pähe mõtetki, et võiksin
tulevikus elada kusagil mujal või lahkuda oma kodumaalt. Pisut suuremaks saades nägin
enda ümber toimuvat, avastasin järjest rohkem suurt maailma ning võimalusi, mis meid
ümbritsevad, ja korraga leidsin, et igal pool mujal on parem kui siin, Eestis. Ma tahtsin ära
minna, otsida uusi kohti ja kohtuda uute ja huvitavate inimestega. Tahtsin seigelda ja
maailmas ringi rännata, kuulata ja näha, uurida ja avastada ning leidsin, et Eesti on igav ja
mannetu paik. Kuid ma eksisin. Mida aeg edasi, seda rohkem kinnistub minu pähe mõte, et
Eestimaa on just see koht, kus ma tahan kasvada, õppida, olla ja elada. Tahan tunda elust
rõõmu ning armastada ja austada oma kodumaad. Maailmas võib ringi rännata, näha ja
kogeda uusi asju, kuid kõik jõuavad varem või hiljem tagasi siia, oma juurte juurde.
Olen Sulle väga tänulik, armas Eestimaa, et oled mind hoidnud ja kaitsnud, pakkunud
raskematel aegadel tuge ja hoolt, aidanud mul kasvada selliseks, nagu praegu olen. Kuid
nagu igas peres, on ka riikides omad mured ja raskused. Miski siin ilmas ei ole igavene,
probleemid tulevad ja lähevad, kõik on mööduv. Oled ära teinud suure töö ning hoidnud
meie rahvast koos, mis teeb meist tugeva ja kokkuhoidva perekonna. Oleme valmis vastama
samaga ning teeme kõik selleks, et Sa püsiksid ka edaspidi tugeva ja ühtse riigina. Võin
uhkusega öelda, et olen eestlane ja selleks ma ka jään.
141