"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eestimaa
Mul paluti Sulle kiri kirjutada. Päris raske on kohe midagi välja mõelda, kui kohe peab.
Sellised mõtted ei tule lihtsalt hetkega, vaid pikkamööda aja jooksul. Tihtipeale kui midagi
meelde tuleb, siis ununeb see ka sama kiiresti ära. Ma ei kavatse mingit kauniskirja
kirjutada, sest ma ei ole selles osav.
Praegu on riigis käimas valimised ja ma pole kunagi nii palju lubadusi kuulnud kui praegu
–
mida kõike erakonnad lubavad. Kas need on ainult valed või ikka ei ole? Kust mina seda
teadma peaks. Kas Eesti inimesed ei saa olla ükskord ausad ja rääkida seda, mis tõde.
Milleks petta inimesi? Kui asi niimoodi edasi läheb, siis seisab Eesti puhtalt ühel suurel
pettusel. Kas poliitikud ikka mõtlevad Eesti rahvale või üritavad ainult valijate poolehoidu
võita ja siis edasi tegutseda nii, nagu ise tahavad? Nüüd on luba ka 16-aastastel valida. Kas
teil on üldse aimu, mis toimub ühe noore teismelise peas? Kui mina oleksin praegu 16, siis
ma mitte ainult ei suudaks otsustada, keda valida, see isegi ei huvitaks mind. Jah, me oleme
demokraatlik riik, aga siis võiksid erakonnad rahva vastu ka natuke rohkem austust välja
näidata ning anda selliseid lubadusi, mille täitmisega nad ka hakkama saavad. Minu usaldus
hakkab kaduma.
Ma ei hakka Sulle rohkem “puid alla panema”. Ma tahan sind tänada tasuta hariduse ja
arstiabi eest. Kõige eest, mida Sa võimaldad mu vanematele, et nad saaksid mind üles
kasvatada. Minu vanavanematele, et nad ennast hästi tunneks. Mina arvan, et Eesti suudab
alati paremuse poole minna, sest mina usun Eestisse, ma olen eestlane ja selleks ka jään.
Minu kodu asub siin, nagu ka minu juured. Siin on hea rahulik elada, sest meie riik on ühtne
ning me hoiame seda. MINA JÄÄN.
131