"Ma Sulle kirjutan..."

Terekest, kallis Eesti Vabariik
Pole Sinuga kordagi otse rääkinud, kuid kõige jaoks on esimene kord. Kirjutan nüüd Sulle
ning loodan, et suudan väljendada oma tundeid Sinu vastu.
Kas Sa kujutaksid ette, mis tunne oleks ärgata hommikul kange seljaga, sest pidid magama
põrandal? Või kõndida kooli kartusega jääda gangsterite tulevahetusse? Või üldse jätta
kooli minemata, sest seda ei ole lihtsalt olemas? Mina ei kujuta sellist tunnet ette, sest mulle
on antud ilus elu ilusas riigis ilusate inimeste kõrval. Ma ärkan hommikul üles oma voodis,
sõidan mugava bussiga mööda sõidetavaid asfaltteid kooli ning õpin toredas ja hubases
hoones. Ma söön maitsvat koolilõunat ning jõuan ohutult koolist koju. Kodus on soe ja
valge, sest meil on elekter. Meil on puhas kraanivesi ning värske kvaliteetne toit laual, mida
ostame vähem kui 3 kilomeetri kauguselt poest, kuigi elan keset sügavaid metsi. Mul on
internet, mis ühendab mind minu sõprade, sugulaste ja muu maailmaga. Ma lähen magama
oma voodisse. Ma magan rahulikku und.
Ma olen terve elu elanud sellist ilusat ja muretut elu. Kordagi pole ma kogenud, mida
tähendab elada sõjatsoonis, põgeneda looduskatastroofide eest või kannatada tagakiusamist
riigi poolt. Mulle on antud turvalisus, mugavus ja õigused, kuigi olen kõigest üks isik 1,3
miljonist teisest elanikust siin riigis. Ma ei oska tahta elada paremas riigis, sest minu jaoks
ei eksisteeri paremat riiki kui see, kus praegu elan, õpin ning kasvan.
Kallis armas Eesti Vabariik, Sina oled andnud kõik selle, mis mul täna on. Mitte ükski sõna
mitte üheski keeles ei suuda väljendada seda, kui tänulik Sulle olen. Sina oled mind
kasvatanud, mind harinud, toitnud ning kaitsnud. Sina oled minu eest seisnud ning ma
luban, et ka mina seisan Sinu eest, sest oled mulle kõik. “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…”
on sõnad, mis püsivad mu hinges surmani. Aitäh sulle, Eesti Vabariik.
152