"Ma Sulle kirjutan..."

24. veebruaril tahan Sind õnnitleda, kallis isamaa, sest sa oled
saanud 100-aastaseks!
Sul on olnud raske minevik seljataga, kuid Sa oled sellest kõigest üle saanud - mis ei tapa,
teeb tugevaks. Sel aastal on meie kodumaal väga palju juhtunud, me oleme saanud uue
presidendi ja valitsuse, kes riigiasjad korras hoiak. Meie riigis kuulub võim rahvale, mis on
suurepärane, sest rahvas moodustab riigi. Meil on vedanud, et Eesti asub suurepärases
kohas, sest siin on turvaline. Inimesed õnnelikud, sest saame tasuta kooliharidust,
sünnitoetust, emapalka, tasuta arstiabi, tasuta koolilõuna. Peame tänulikud olema, sest
enamikul selliseid võimalusi pole.
Palun vabandust, kallis kodumaa, kui olen Sinu suhtes kuidagi valesti käitunud. Kõik me
teeme vigu, nendest me õpimegi. Aitäh Sulle, Eesti, et oled võimaldanud tasuta hariuduse,
lastele lastetoetuse ning arstiabi. Neist on inimestele suur abi ning ma olen kindel, et ilma
nendeta oleks paljud inimesed hädas. Me peame oleme tugevad ja ühtsed, et tulevased
probleemid koos lahendada.
Kuid nüüd, armas isamaa, tahan sind südamest tänada, et oled olemas. Saad jälle aasta
vanemaks, see arv eriline, sest 100 on ainult üks kord ning ühtlasi on ka see suur juubel.
Loen juba päeva, mil saan öelda Sulle: „Palju õnne, kallis isamaa!“ See tunne, et oled meil
vabana olemas, on imeline, kõik need inimesed, kes Sinu auks midagi korraldavad, teevad
seda sellepärast, et armastavad oma kodu, Eestimaad.
Aitäh meie inimestele! Laulupidu oli väga emotsionaalne ning mõtlema panev. Me oleme
suutnud seda traditsiooni hoida 19. sajandist peale. Inimesed organiseerisid Balti keti, et
näidata, et me oleme ühtne rahvas, ning seda me ka oleme.
Ma olen uhke, et ma elan nii imelises kohas nagu Eesti.
1