"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, Eestimaa!
Polegi saanud võimalust Sinuga otse kõneleda ja oma mõtteid väljendada. Nüüd on selleks
võimalus ning teen seda täie eestimeelsusega. Kuna sina, vanake, saad 100-aastaseks, tahan
Sulle austust avaldada ning tuua esile, miks just Sina nii hea oled.
Suur tänu, et oled taganud meile turvalise õhkkonna. Looduse poolt on antud meile hea
asukoht, mis ei soodusta purustavaid maavärinaid, üleujutusi. Sina kaitsed meie maad
tugeva riigikaitsega ja mõtestatud riigijuhtimisega.
Sinu inimesed on targad, uuenduslikud ja loomingulised. Soovida jätab vaid Sinu rahva
ühtsus ja tolerantsus, kuid see oleneb igaühest endast. Siia ei saa Sa midagi parata.
Vastukaaluks eelnevale pean ära mainima laulupeo, mis on üheks eestlaste meelsuse ja
kokkukuuluvuse kõige suuremaks näitajaks.
Sinu maal on lust elada. Metsa alla on jäänud suur pindala, mille pärast näeme me sügiseti
hingematvaid pilte värvikirevatest metsatukkadest ning põldudest, millel lebavad
heinapallid. Tõsi, viimased talved on olnud nirud, kuid egas see talv tulemata ei jää! Kevad
on tärkamisaeg. Tärkab nii loodus kui ka inimeste meel. Oma seisukohast olen Sulle suve
eest kõige tänulikum. Suvel on päevad pikad ja muretud ning mis esmatähtis – suvel on
koolivaheaeg. Naudin kõiki nelja aastaaega, kuna kõik on erinevad ja igaüks pakub uusi
võimalusi.
Oled oma rahvast hästi hoidnud ja rahuliku südamega tean, et teed seda, kuni jaksad. Kui
igal pool mujal maailmas on rahutu, loodan, et Sina jääd selliseks, nagu Sa oled – rahulik
ja kodune Eestimaa.
187