"Ma Sulle kirjutan..."

Tere kallis Eesti!
Mul on läinud hästi. Käin Võru Gümnaasiumi 12. klassis ja õppeedukusega võiN rahule
jääda. Riided mu seljas on terved, puhtad ja ka meiginatukest on näos. Tervise üle samuti
ei kurda, mis sest et ortodondi aja sain alles poole aasta pärast. Mul on soe kodu, söök laual
ja ka tänapäeva mugavused olemas. Isegi auto, mis veereb päris hästi, kui hea hoog sisse
lükata. Load on samuti käes, mis sest, et nende eest sain võimaluse korralikult riigi eelarvet
paisutada ja umbes kaks kuud ARK-i eksami aega oodata. Kokkuvõtvalt on kõik hästi, elu
nagu lill ja ma peaksin selle eest ääretult tänulik olema.
Kuid ma pole kindel, kas ma pean selle eest tänama Sind, Eesti, või hoopis oma ema, kelle
Sa oled pannud ületunde tegema, paralleelselt sellega koolis käima ja väikse õe liigagi
noorelt lasteaeda saatma. Või ehk peaksin tänama isa, kelle Sa 14 aastat tagasi Soome
saatsid ja nii meie peregi lõhkusid? Äkki hoopis oma vanavanemaid, kes toetavad
pensioninatukese ja kartulite-porganditega meid nii palju, kui suudavad. See on neile raske,
sest lapsepõlves ja nooruses kogetud tappev kolhoosiaeg ja -töö annab liigestes siiani tunda
ja Vene sõjaväes pimedaks pommitatud silma tõttu on vanaisa aiamaa pisut lopergune.
Kuid ma ei tea kedagi, kes armastaks Sind nõnda nagu minu vanaisa, ometi on olnud tema
see, kes on näinud meie peres kõige karmimaid aegu ja rüganud palehigis. Ehk selles asi
ongi? Ta imetleb seda, mille nimel on ta vaeva näinud, ja tunneb uhkust selle Eesti üle, mis
nüüdseks on saavutatud, sest selles on osake ka tema tööst.
Ehk ongi tänane asjade seis koostöö - minu vanemate ohverduste, rügamise ja Sinu panuse
koostöö. Pärast neid tuleb vististi minu kord rügada ja näha vaeva, et jätkata seda koostööd
sest nii ongi saavutatud see Eesti, kus praegu elame, mille üle kurdame ja rõõmustame ja
nii on ainuvõimalik tee saavutada ka see Eesti, millest me unistame.
Aitäh, kallis Eesti, et saan Sinu tiiva all uhkusega elada!
31