"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, Eesti!
Palju õnne sünnipäevaks! Oled juba 100-aastane, mis on väga väärikas iga, kuid maailmas
oled veel väike poisike. Mis sellest.
Eestlasena olen Sinu üle nii uhke. Oled seisnud tugevana, vahel ennast kellelgi teisel juhtida
lasknud, aga siis jälle said Sa iseseisvaks. Meie armsaks, vabaks Eestiks, kellest kõik
unistasid. Sa võid mõelda, et mida mina, 16-aastane neiu, tean sellest ajast. Mind ju polnud
olemaski. Sul on ilmselt õigus, ma ei tea paljut, aga võin kindel olla selles, et need vaprad
Eesti mehed, kes Sinu eest võitlesid, tahtsid oma vaba Eestit ja nad olid nõus selle nimel
oma eluga riskima. Usun, et hindad nende pingutusi.
Iga nelja aasta tagant tulevad inimesed üle kogu Eesti kokku, et Sulle lauluväljakul laulda
ja tantsuväljakul tantsida. See on kujunenud traditsiooniks ja see on rahval südames. Need
tunded, mida nendel pidudel tunned, lähevad nii hinge ja on kirjeldamatud. Kõik pidustused
on Sinu auks, et näidata Sulle, kui palju me sinust hoolime ja sind armastame.
Noortele Sa vist väga ei meeldi. Miks nad muidu kodumaalt lahkuvad? Tean juba ise ka
ette, et lahkun Sinu seltskonnast, sest tahan näha laia maailma, kuid süda toob mind alati
kodumaale tagasi. Kahju, et need noored sellest aru ei saa, kes praegu siit lahkuvad. Küllap
käib neilgi varsti see “klõks” ära ja nad saavad aru, et Eesti on elamiseks ja laste
kasvatamiseks väga hea ning turvaline paik.
Kokkuvõtteks tahaksin soovida Sulle veelkord õnne! Ma loodan, et Sul seisab ees veel sama
palju ja rohkemgi aastaid, kui oled juba siiani näinud. Tea, et meie jääme Sind alati
armastama, sest miks muidu me igal laulupeol laulame sõnu “Mu isamaa on minu arm, kel’
südant annud ma…”
177