"Ma Sulle kirjutan..."

“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…’’
Nii algab see tähtis laul Sinu jaoks, mu kallis kodumaa. Sel aastal täitub Sul sada aastat.
Oled selle aja sees nii kannatanud kui kosunud. Sada aastat on pikk aeg meie, inimeste
jaoks. Ühe riigi jaoks võime seda lugeda ajaks, mil see hakkab alles enda ümber maailma
teise pilguga nägema. Ka riigid võivad vahel käituda nagu teismeeas noored.
Me oleme e-riik ja täpselt nagu teismelistele, meeldib ka meie riigile panna rõhku interneti
kasutamisele. Ükskõik kuhu me lähme (olgu selleks kool, kohvik, restoran või muu koht),
leiame seal alati WiFi võrgu, mille parooli me vahel ei tea, kuid see on olemas. Me mõlemad
teame, et mitte ainult noored ei kasuta internetiteenuseid, seda teevad ka meie vanemad ja
isegi mõned vanavanemad. Suhtlemine on nii lihtsam, eriti kui on väga kiire ja pole aega,
et üksteist näha.
Olen kuulnud vahel välismaal kehtivatest õppesüsteemidest. Ma ei valeta, kui ütlen, et mul
on rõõm õppida Eestis, sest mõnes riigis toimivad õppesüsteemid hirmutavad mind. Näiteks
Inglismaal ja Ameerikas on erinevate tasemetega koolid (freshmen, Sophomores, Junior,
Seniors ehk õpilased 9.-12. klassides, 9.-12. klass on meie mõistes keskkool), samas kui
meil on kõigest lasteaed, põhikool, gümnaasium või kutsekool ja ülikool. Leian, et Sinu
haridussüsteem, kallis kodumaa, on kergesti mõistetav, kuid raskesti läbitav. Tean, et teed
seda minu ja teiste noorte tuleviku heaks. Seepärast ma püüan selle läbida.
Mu Eestimaa, ma tean, kui palju haiget see teeb, kui näed, kuidas siin kasvanud ja elanud
inimesed ühel päeval lahkuvad, et minna maailma avastama või teise kohta elama. Ma
tunnen Su valu ja see teeb ka mulle haiget. Soovin, et saaksin seda peatada või kuidagi seda
voolu vähendada. Kindlasti Sa mõtled:’’Miks nad lahkuvad? Kas ma tegin midagi valesti?
Kas ma pole neile piisavalt hea?’’ Ma lohutan Sind, Sa pole midagi valesti teinud. See on
inimese loomuses mitte hinnata seda, mis talle hetkel kõige lähedamal on. Ühel päeval, ma
usun, et nad pöörduvad tagasi, nad kõik. Seniks hoia oma pea püsti, ole uhke enda üle.
Kodumaa, Sul on möödunud 100 aastat, kuid ometi oled Sa nii noor. Sa oled teismeline
nagu mina, kes neid sõnu Sulle kirjutab. Milline oled Sa siis, kui täitunud on 200 aastat?
300? Sooviksin seda näha. Oma vaimusilmas ma näen, kui palju võimsamaks Sa muutud
iga aastakümnega, ja iga aastaga ma näen, milliseid tegusid Sa korda saadad. Ma olen Su
üle väga uhke, kallis Eesti Vabariik. Mul on rõõm olla eestlane ja näha täitumas sinu 100.
aastat. Jää selliseks, nagu Sa oled, ära unusta neid, kes elavad Sinust eemal, ega neid, kes
räägivad kodus emakeeles. Kui ühel päeval peaksin ka lahkuma mina, siis palun, ära unusta
ka mind, mu kallis kodumaa. Palju õnne, Eesti Vabariik!
172