"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, mu kallis Eesti Vabariik!
Olen juba väga kaua soovinud Sulle kirjutada, kuid pole leidnud õiget hetke ning
mõttelõnga. Tahan rääkida Sulle ühest suurest murest, mida olen märganud ja üritanud ise
lahendada, aga ainult minust ei piisa, mina ei saa kõiki aidata, kuigi ma tahaksin.
Minu arvates on Sinu üheks suureks probleemiks see, et Eestis on palju inimesi, kes on
sügavas depressioonis ja neid ei suudeta aidata, kuna nad ei näita seda välja, või need, kes
märkavad, lihtsalt ei huvitu. Depressiooniks on tegelikult palju põhjuseid: rahamured,
sassis inimsuhted, alkoholism, uimastisõltuvus või hoopis midagi muud. Tekib küsimus:
miks on Eesti Vabariigis nii palju murest murtud inimesi? Kas tõesti ei suudeta aidata? Mis
Sina sellest arvad? Meil on palju vastavalt haritud inimesi, kes tõesti aitavad, aga meie
probleem on see, et me võiksime rohkem märgata ja suunata.
Tahan Sulle öelda, et minu arust oleks lahendus see, et räägitakse üksteisega natuke rohkem
ning inimesed pööraksid tähelepanu, mitte ei lööks käega, arvates: „Küll kõik korda saab.“
Inimesed vajavad abi, aga ei saa seda, kuna neil pole raha. Ma sooviksin, et igasugune
esmaabi oleks tasuta või kui tasuta ei mängi välja, siis palju odavam.
Tegelikult pole elu Eestis nii tume, kui eelneva mure põhjal tundub. Mulle meeldib väga
see, et meil on sõnavabadus, võimalik saada hea töö ning korralik haridus. Eesti on väga
hea koht elamiseks, siin on sobiv kliima, palju metsa, ilusad järved ning enamasti sõbralik
rahvas.
215