"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, Eesti Vabariik!
On isegi minul hea meel, et kohe-kohe saame tähistada sinu sajandat sünnipäeva. Mõtlen
vahel isegi nende kuupäevade peale, mil sa sündisid, ja kujutan ette, mis tunne võis nendel
meestel ja naistel olla, kes oma kõrvaga kuulsid, kui anti teada Sinu sünnist. See tunne võis
olla midagi imelist, nagu suurima unistuse täide minek. Vabadus ei tulnud mitte sugugi
rahulikult, pidime selle nimel võitlema ühe suure riigiga. Vabadussõjas kaotasime palju
väärikaid noori mehi, kellest oleks riigi edendamisel väga palju abi olnud.
Meil läks toona õnneks, aga need sada aastat pole möödunud rahulikult, nimelt oleme
umbes pool sellest ajast võõra võimu all olnud. Elu polnud kõige parem, kuid õnneks on
eestlased sitked ja jonnakad ning tänu sellele on meie iseseisvus uuesti jalad alla saanud.
Taasiseseisvumisest on möödas juba 27 aastat, selle aja jooksul oleme oma riigi taas üles
ehitanud. Meie omanäoline kultuur kinnitunud eestlaste südamesse.
Eesti kultuur peaks Sinu jaoks olema kõige tähtsam. See peaks elama ka sada aastat hiljem
elama inimeste mõtteis ja ma südamest loodan, et see on ka nii. Ära lase kultuuril kuhugi
kaduda, põgeneda, hääbuda või veel hullem - surra. Pea meeles! Hoolitse meie kultuuri eest
ja tuleb vähemalt teine 100 veel! Seejärel kolmas, neljas ja nõnda aina edasi! Mälu kannab
kultuuri.
223