"Ma Sulle kirjutan..."

Eestile
Ta kõnnib sulle vastu muserdatud meelega,
ta ei vaata sulle otsa ega naerata,
olles liiga tagasihoidlik, liiga ettevaatlik,
kuid alati valmis aitama.
Me kõik oleme samasugused,
sisemuses tundes huvi
emakeele võlude
nende keerukate sõnade vastuvõõramaalastel
keel sõlmes.
Rõõmujoovastus liigub meist läbi
mõeldes neljale aastaajale,
üks imelisem kui teine.
Varjamatult tunneme uhkust
oma keele ja rahvuskultuuri üle,
mis nii eriline just meie kodumaal,
paitavad need meie meeli ajast aega.
Räägime innustanult
vägevast Kalevipojast,
kui sest aga väheks jääb,
tuleme üheskoos kokku
iga viie imelise aasta tagant,
et üheskoos laulda.
See eestlasi veel rohkem liidab.
Tunneme hingepimestavat armastust
hariduse vastu, mis avanud uksi
nii eemal kui ka kodumaal.
Kuigi hinges kripeldamas, et kuskil
mujal on parem kui siin.
Ikka minnakse, ollakse ja tullakse.
Kas seilavad nad üle mere,
leidmaks tõhusamat viisi leivateenimiseks,
või lendavad nad kuhugi kaugele,
91