"Ma Sulle kirjutan..."

Lugupeetud Eesti Vabariik!
Kirjutan Sulle, sest tahan Sinuga rääkida ja Sind tänada. Võib-olla Sulle tundub, et need
100 aastat on möödunud justkui linnutiivul, kuid selle aja jooksul on toimunud ka tohutult
palju sündmusi ja muutusi. Seda alates aastast 1918, kui kuulutati välja Eesti Vabariik, ja
nii tänaseni välja. Tahan Sind tänada selle eest, et oled kõik need aastad vastu pidanud.
Oled näinud, kuidas Sinu enda rahvas aeti kodust välja, kümneid tuhandeid inimesi veeti
kaugele Siberisse, selleks et kehtestada nõukogude võim. Oled hoidnud Eesti rahvast koos
ja ühtsena, siiski võitlesid eestlased anastajate sunnil Teise maailmasõja ajal vend venna
vastu. See polnud tegelikult Sinu süü. Oled olnud aastaid võõra võimu all. Suletud elu
raudse eesriide taga kestis aastani 1991, kui tärkas uus lootus vabale Eestile. 20. augustil
heisati taas kord Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp.
Tänapäeval on Eesti riigis minu arvates väga hea elada - siin on turvaline ja rahulik. Suur
probleem on minu arvates see, et eelmise sajandi lõpust alates on Eestist lahkunud kümneid
tuhandeid inimesi: piirid on avatud, kõik, kes vähegi soovivad, võivad minna välismaale
õnne ja kergemat elu otsima. Kuna meid, eestlasi, on nii vähe, siis arvan, et peaksime
üksteist rohkem hoidma ja vähem omavahel tülitsema. Küll siis ka osa neist, kes Eestist ära
kolisid, tahaksid millalgi tagasi tulla! Need, kes riiki juhivad, võiksid vähem oma
konkurente maha teha ja mitte iseennast nii palju kiita!
Kui poleks Sind, Eesti, poleks ka mind. Kes teab, mis riigis ma elaksin, kui sind poleks
olemas. Võib-olla ei oleks siis ka minu ema, isa, õde, vanaema ega vanaisa. Maailmal
puuduks teadmine Sinu kohta, kui Sind poleks.
25