"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, kallis isamaa!
Ma kirjutan Sulle, et soovida Sulle palju õnne juubeli puhul. Uskumatu, et oled juba sajaaastane,
kuigi riigi mõistes oled Sa veel üsna noor. Tähistame Su sünnipäeva nagu ikka:
vaikselt kodus, heisates lipu ja süües õhtusöögil terve perega midagi pidulikumat.
Paraku olen mina saanud Sinu sajast sünnipäevast tähistada vaid viitteist, kuna mind varem
lihtsalt polnud. Teist tähtsat sündmust, Sinu taasiseseisvumist, on mul võimalik olnud
tähistada kuusteist korda. Sedagi tähistame, nagu igal aastal kombeks, lipu heiskamisega.
Kahjuks enamikku neist tähtpäevadest pole mul olnud võimalik tähistada. Eriti kahju on, et
ma ei saanud olla kohal, kui Sind 1918. aasta 24. veebruaril manifestis välja kuulutati, või
kui Sa 20. augustil 1991. aastal taasiseseisvusid.
Kuna Sa oled veel riigi kohta üsna noor, siis loodan et Sul on tulemas veel palju sünnipäevi
ja juubeleid, taasiseseisvumispäevi ning muid tähtpäevi, mida saaksin tähistada. Kuid
kahjuks on ka võimalik, et sedaviisi ei lähe. Sinu rahva iive on viimastel aastatel olnud
negatiivne. Seda ilmselt seepärast, et inimesed leiavad, et välismaal on parem elada ja nad
ei taha siin oma lapsi kasvatada. Seetõttu võibki juhtuda, et varsti pole enam kedagi, kes
siin elaks ja Sinu sünnipäevi ning teisi tähtpäevi tähistaks. Et seda vältida, peaksid Sa
muutma enda elanike eluolu paremaks, muidu polegi siin varsti kedagi. Muidu polegi varsti
enam Sind, mu kallis Eesti. Loodan, et võtad mind kuulda ja ma saan tähistada veel palju
Eesti Vabariigi sünnipäevi, taasiseseisvumispäevi ja muid tähtpäevi.
189