"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eesti, mu armas kodumaa!
Tänan Sind, et Sa mulle alati vaba riigina olemas oled olnud. Minuealiste jaoks on vaba
Eesti riigi olemasolu iseenesestmõistetav. Me ei ole küll seisnud külg külje kõrval Balti
ketis, kuid oleme seda tunnet saanud läbi elada vanemate meenutuste kaudu. Samuti ei ole
me laulnud isamaalisi laule laulva revolutsiooni ajal, kuid ka neid emotsioone meenutame
oma peredes uhkusega ikka ja jälle. Sündinud ja kasvades vabas Eestis, on mulle ja mu
eakaaslastele tähtis teada, et meie endi kätes on võimalus aidata kaasa sellele, et Eesti jääks
ka edaspidi vaba riigina toimima. Mulle meeldib see, et järjest enam on noorte seas
populaarsust võitnud etnokultuur. Noortel on soov õppida kodukoha murdeid ja iidseid
tavasid. Uhkusega kantakse eesti rahvarõivaid ja ehitakse juukseid rukkililledest punutud
pärgadega. Kõik eestlased hoiavad meie sinimustvalget lippu au sees ning ka kodustel
pidupäevadel heiskavad lipu masti.
Eesti, mu kodumaa, Sa oled mulle kallis ning vaid mõte Sind kaotada teeb mind rahutuks.
Sel suvel avanes mul võimalus osaleda ühel meie riigi suursündmusel – laulupeol.
Laulukaare all seistes olid mul pidevalt külmavärinad, kuid kindlasti mitte Eestimaa
külmade suveilmade pärast. Tuhandete teiste kaasmaalastega koos laulda oli meeliülendav
ning puudutas kõiki. Meie üheskoos antud lubadus Eestisse jääda tõi mulle pisarad silma.
Ma tean, et sama tunne valdas paljusid eestlasi nii lauluväljakul kui ka kodudes. Armas
Eesti, ära muretse sellepärast, et paljud noored soovivad minna välismaale elama ja tööle.
Tihti näeme Su häid külgi just kodust kaugel olles. Luban Sulle, kallis Eesti, et olen kaugel
või lähedal, mul on ainult üks kodumaa ja see oled Sina, mu Eesti.
151