"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eesti
Kirjutan Sulle selle kirja, sest tahaksin üles loetleda kõik selle, mida ma Sinu vastu tunnen,
kuid kirjapandud sõnad ei anna ealeski edasi seda õiget emotsiooni.
Sa oled mu kodumaa. Siin olen ma sündinud ning kasvanud. Kodus on mu ema, isa, pere
ning sõbrad, sellepärast on kodu mulle kõige armsam koht siin maa peal. Kalleid koduseid
mälestusi kannavad inimesed eluaeg endaga kaasas ning neid ei saa lihtsalt niisama ära
unustada. Sa pole küll suur ega sinu rahvas just arvukas, kuid siin elavad siiski meie
inimesed.
Vahel mulle tundub, et Sa oled justkui oma inimesed unustanud. Tähtsale kohale oled
pannud trahvide ja maksude väljamõtlemise ning olemasolevate suurendamise, et endale
rohkem raha saada. See on üks põhjustest, miks paljud eestlased lähevad õnne välismaale
otsima ning ainuüksi armastus kodumaa vastu neid tagasi ei meelita. Väga oluline on tagada
oma inimestele selline elu, et nad saaksid Sinu üle uhked olla.
Sinu loodus on vapustavalt ilus. Sinu metsad ja mäed, orud ja ojad – need on midagi
niisugust, mida kuskilt mujalt ei leia. Võrreldes muu Euroopaga on Sinu loodus hästi
säilinud. Sul on üle poole pindalast metsa. Sul on alles hundid, karud, ilvesed, keda mujal
Euroopas peaaegu enam pole. Olles veetnud öö rabas, tean öelda, et kõige ilusamad on need
hommikud, mil päikesekiired raba punakaks värvivad ja kastepiisad ämblikuvõrkudel
sätendama löövad. Sinu looduses olles valitseb täielik rahu ning tundub, nagu kiirustav
ühiskond oleks justkui teises maailmas. Aitäh Sulle selle võimaluse eest näha kõike seda
ilu, mida meie maal meile pakkuda on.
Ükskõik milline Sa ka oled, mu kallis Eestimaa, armastan ma Sind. Ma kuulun Sulle ja Sa
tead seda. Vajan Sind rohkem kui õhku, sest tean, et Sina oled minu jaoks alati olemas. See
on tunne, mida ma ei oska enam täpsemalt seletada. Sa oled mu kodumaa ning Sind ei saa
keegi kunagi asendada, täpselt nii, nagu ei saa keegi lapsele asendada tema ema ega isa.
130