"Ma Sulle kirjutan..."

Armas Eesti Vabariik
Ma tean, et Sa oled palju kannatanud ja talunud. Sinu rahvas on Sind hüljanud ja hülgab
siiani. Sõjad on Sind laastanud ning Sa oled kuulnud paljusid võõraid keeli. Sinust
räägitakse palju halba, kuid paljud ei märka Sinus head ja tuttavat. Sinu maa on meid toitnud
ja kasvatanud, õpetanud ja armastanud. Mina ei kujuta ette elu välismaal, sest kõik, kes
mulle kallid, on siin, ja kõik, mis mulle tähtis, samuti. Ma armastan meie keelt ja selle
eripära. Olgu Sa nii väike kui tahes, minu jaoks oled Sa alati piisavalt suur, ja Suur
Munamägi alati mägi. Tahan vabandada Sinu ees, nende kordade eest, kui olen prügi maha
visanud või Sind solvanud. Sinu neli aastaaega pakuvad mõnusat vaheldust porisest
kevadest, kuumast suvest, vihmasest sügisest ja külmast talvest. Sügisel Sinu metsades
jalutades tean alati, et seal pole inimsööjaid kiskjaid ega surmavalt mürgiseid taimi, seeni
ega marju. Maailmas toimuvad maavärinad ja orkaanid, kuid meie kallis kodumaa säästab
meid hädast ja valust nii palju, kui suudab. Suvehommikutel on mu äratuseks laululindude
sädistamine ja talvel varese kraaksumine. Kõik need pisarad, mida olen Sinu pinnale
valanud, on imendunud mulda ja kasvatanud uue elu. Ma muretsen Sinu pärast nagu ema
oma lapse pärast. Ma loodan, et umbes 50 aasta pärast oled Sa sama hea koht elamiseks kui
nüüd ja ma loodan, et väliseestlased tulevad oma juurte juurde tagasi. Eesti, sind
lammutatakse ja ehitatakse, tühistatakse ja kehtestatakse, kuid minule jääd Sa alati minu
kauniks kodumaaks, tükikeseks minu südamesse.
165