"Ma Sulle kirjutan..."

Armas Eesti Vabariik!
Oled mind hoidnud, armastanud ja minu eest hoolitsenud juba tervelt 17 aastat. Selle aja
jooksul olen ma tundnud nii kurbust kui ka õnne, viha ja rõõmu. Üksnes tänu Sinule olen
avastanud enda jaoks palju uusi kohti ning kokku kogunud oma senise elu parimad
elamused. Minu sees on sügav tänutunne selle eest, et Sa pakud mulle alati ilusat loodust
ning puhast ja värsket õhku.
Olen äärmiselt tänulik, et Sa ei ole siia elama lasknud suuri mürgiseid ämblikke ega
madusid. Samuti ei hirmuta Sa mind kunagi suurte looduskatastroofidega, nagu näiteks
maavärinate ja vulkaanipursetega. Sinu juures on alati vaikne ja rahumeelne.
Oled oma pinnale lubanud elama tagasihoidlikud ja vaiksed inimesed. Ent see esmapilgul
ara ja vaiksena tunduv rahvas on tegelikult tublilt töökas ja abivalmis. Kõik siin on
omavahel justkui üks suur pere, kes on üksteisele alati olemas ning kus kõik kaitsevad kõiki.
Alati hoitakse kokku ega tõugata kedagi eemale. Küll aga on neid, kes lahkuvad Sinu
juurest välismaale, arvates, et leiavad parema elu. Aga peaaegu alati leitakse siiski tagasitee
siia, oma koju.
Tahan Sind tänada selle eest, et oled alati minu jaoks olemas, kui Sind kõige enam vajan.
Pakud mulle seda kindlus- ja turvatunnet, millest unistavad kõik hingelised. Kaitsed alati
mind ja mulle kalleid inimesi. Sa oled justkui üks tilluke ning soe pesa, kuhu tulles muutub
iga kord meel rõõmsamaks ja tunne kindlamaks. Tänu Sinule on mul võimalik tulevikus
hästi hakkama saada. Sa pakud mulle tasuta head haridust, ilma milleta ei jõuaks ma elus
kuhugi. Mu süda paisub imetlusest ja tänutundest, et saan siin olla. Olen õnnelik ja rahul
ning ei suuda oma tulevikku kusagil mujal ette kujutada.
170