"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eesti!
Vabandust, et nii kaua kirjutanud pole. Aega oli vähe. Aega on tegelikult alati vähe. Tead,
ma ei hakka üldse keerutama: olin Sinu peale vahepeal päris vihane. Ma ei suutnud mõista,
kuidas Sa suunad oma toetuse nii valedesse ettevõtmistesse. Mõtlesin, kas üldse hoolid oma
inimestest.
Hiljuti olen hakanud mõistma Sinu tegude motiive. Näen, et Sinagi pole nii väga kiindunud
inimestesse, kes Sinu eestkostjateks valitud on, ja suudad vajadusel ohjad enda kätesse
haarata küll. Tänan, et mulle seda näitasid.
Soovin Sinult vabandust paluda, ehkki ma ei öelnud otseselt midagi välja. Aga ma mõtlesin
Sinust halvasti ja see paneb mind end veel kehvemini tundma. Arvasin, et mul pole Sind
vaja: võin kasvõi päevapealt kohvrid pakkida ja Su jätta, kui kusagil mujal paremad
võimalused terendavad. Nüüd jälestan neid mõtteid.
Tean, et võin Su jätta vaid lühikesteks ajaks: kui lähen maailma või ennast avastama, püüan
oma unistusi teisel mandril või aitan sealseid inimesi ja loomi, aga tahan alati tagasi tulla.
Alles praegu mõistan, et ei taha Sind mitte mingil juhul kaotada. Loodan, et mõtlen
samamoodi ka kahekümne aasta pärast.
Püüan endale tulevikuski meelde tuletada, et Sina pole süüdi selles, et siin veel nii palju
sallimatust kõige teistsuguse, tavapärasest erineva vastu on. Ehkki olukord tundub vahel
peaaegu täiesti lootusetu, muutub see siiski päev päevalt paremaks, eks ole? Usun, et
tüürime üheskoos helgema tuleviku poole.
Samuti on mul kahju, et Sinu vastu ikka veel nii palju vimma kantakse. Mõned inimesed ei
hakkagi mõistma, et kõike ei pea neile hõbekandikul ette kandma, loodan, et saad sellest
aru ja ei süüdista ennast nende laiskuses ja suutmatuses.
Panin kõik aja jooksul tekkinud enda mõtted kirja, aga kuidas Sul vahepeal läinud on? Kas
plaanid juba juubelipidustusi?
Armastusega (ja tordi peale mõeldes) …
51