"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eesti Vabariik
Tahan Sulle öelda, kui tähtis Sa mulle oled. Mul on kahju et „targad“, tähtsad ja rikkad
mehed lipsudes ja ülikondades Sulle liiga teevad. Sa ei vääri seda. Sulle öeldakse halba,
aga Sina ei ole nende tegudes süüdi. Nemad hävitavad Su väärtusi, nad muudavad eestlaste
elu raskeks, et nad ise taskud raha täis saaksid kuhjata. Need kiilanevad vanad pässid
tähtsatel kohtadel ei ole Eesti. Eesti on midagi muud. Eesti on kõik muu meie ümber. Eesti
on need kaunid, värvilised metsad, mitte liivased kõrbed. Eesti on need armsad vaiksed
väikelinnad, mitte kommunistide poolt loodud kolhoosid. Eesti on odav õlu, mitte kallis
viski. Eesti on töökas kodanik, mitte mingi kommunist, kes ootab, kuni keegi teine teeb
tema eest töö ära. Eesti on ilusad naised, mitte tissidega mehed. Eesti on keegi, kes vaatab
alati paremale. Eesti on laululind. Kui piits jooksis üle Eesti selja, siis ta ei murdunud. Eesti
on palju kannatanud, on üle elanud sõdu ja orjust, aga ta on tugev olnud – mis see ikka
suudaks Sind murda. Sinu hing on olnud julge ning võimas. Sinu pind on tundnud jäiseid
talvi, vaenlaste trampimisi ning lollide ja ahnete sakste adraterasid, kes kasutasid Sinu
viljakat mulda, et saaks endal kõhu punni pugida, aga ometi Sa seisad veel sirge seljaga,
sest Sina ei murdunud. Oled seljatanud raskusi ja suudad vapralt edasi liikuda.
147