"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, kallis Eestimaa!
Olen juba kaua tahtnud Sulle kirjutada, kuid nüüd arvan, et selleks on parim aeg. Peagi saad
Sa 100-aastaseks – see on üks erilisemaid ning tähtsamaid sündmusi Sinu elus. Minu
kingituseks Sulle, kallis Eesti, on kiri, kus räägin sellest, mis mulle Sinu juures kõige
rohkem meeldib.
Olen väga õnnelik, et oled suutnud säilitada laulu- ja tantsupeo traditsiooni. Olen ise
lauljana laulupeol osalenud ning käinud ka mitmeid kordi tantsupidu vaatamas. Need
emotsioonid ja tunded, mida olen saanud laulupeolt, on lihtsalt kirjeldamatud. Laulukaare
all on valatud pisaraid, naerdud ning hõisatud rõõmuhõiskeid. Seal üheskoos seistes tekib
alati tunne, et uhke on olla eestlane, ning kõik unustavad selleks ajaks oma igapäevamured
ja naudivad hetke.
Veel meeldib mulle, et on säilinud meie oma Eesti toit, mida kusagilt mujalt ei saa. Olen
küllalt palju reisinud ning tutvustanud ka erinevate maade inimestele meie, Eesti toitu ning
maitsnud ka teiste maade erinevaid roogi. Muidugi leidub ka sööke, mis mujal on sarnase
maitsega, kuid üks asi, mida kuskil mujal ei saa, on meie oma must leib. Siiani pole ma
kusagil saanud nii head leiba kui Eestis.
Jättes kõrvale emotsioonid ja toidu, on Eesti puhul kindlasti parim tasuta haridus. Osalesin
projektis välismaal, kus sattusin rääkima erinevate riikide esindajatega ning kuulsin, et
paljudes riikides puudub täiesti selline võimalus nagu tasuta kõrgharidus. Üks naine ütles
mulle lausa, et on kade, et tema riigis pole sellist võimalust, sest kõrghariduse omandamine
on siiski üsna kallis ning raha puudumise tõttu jääb see ka mõnel soovijal saamata.
253