"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eesti!
Ei tea, kas saangi nimetada oma kallimaks,
kui kaela murrab masendavalt kolossaalne aktsiisimaks.
Olen raamides püsinud, tubli ja hea laps
üritan, kuid haridussüsteemi süvenedes läheb üle kopsu maks.
Ka meie intolerantne, vihkav ühiskond pole just kiiduväärt,
jääb tunne, et minu arvamus alati väär.
Hinge kinni hoides otsin sallivuse äärt,
kuid ikka heidikuks jään
kui lõppeb järjekordne päev.
Kuid ära muretse, kallis Eesti, ma kuhugi ei läe!
Riigireeturiks saan tembeldatud sekundil, kui teise riigi piiri näen,
seega patrioodiks nüüd ja sama hakkan täitsa omal käel.
Jään siia, teesklen kannatajat, vingun,
teiste eksimustest kogu keha vihast pingul!
Nii ei tee! Ei saa! See vale on!
Eestimeelsus! EKRE! Maha Keskerakond!
Võitlen heterote eest kui Varro Vooglaid!
Erinevus? Ei! Toon väiteid kaalukaid.
Ei tohi lisettekampuslikkus vallutada Meie Maid,
Põlege põrgus! Lõppegu see kohemaid.
Kuid oodake, see pole minu ainuke probleem,
järgmiseks see paganama üle võttev vene keel.
On ainult meie rahvus, meie keel, me ainsad õiged omas riigis.
Pagulased? Mida veel? Kinni läh`vad´ riigipiirid.
Kui musta silmapiiril märkan,
mus eestimeelsus kohe tärkab:
„Anname tuld!“
Mart Helme naeratuse ära teenin, kui karjumas mind märkab.
Ossinovskiga koos ma septembris ei joo,
Loodan, see me armsa Eesti edetabeli tipust alla toob.
Siiski, ilmaga endiselt kehvad on lood,
õnneks kliimasoojenemine näol terendab lootustandev noot!
5