"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, kallis Eesti!
Kirjutan Sulle, sest soovin öelda, kui väga ma imetlen Sinu loodust ja inimesi.
Sinu imeline loodus on võlunud mind juba väiksest saati. Armastan Sinu kauneid metsi,
maagilisi soid ja rabasid, metsade ja põldude vahel looklevaid kruusateid, imelisi põlde ja
aasu. Neli aastaaega muudavad looduse veel imelisemaks. Kevadel on annab looduses
toimuv lootust, et kõik muutub paremaks ja kaunimaks. On mõnus jälgida, kuidas taimed
tärkavad ja puudele tulevad lehed. Suvel on loodus rõõmsameelsetes toonides. Päike paitab
pead ja toob südamesse soojust. Sügisel on loodus väga kirju ja meeldiv. Mõnus on käia
metsas ja kuulata, kuidas jalge all lehed sahisevad. Talvel on kõik valge ja puhas, kuigi
viimased talved pole olnud nii karged ja lumised kui varem.
Sinu inimesed on näinud palju vaeva, et kaitsta ja hoida seda maad. Nad on sõdinud, jäänud
vahel kaotajaks, kuid hiljem õnneks siiski võtnud/võitnud tagasi selle maa. Sinu rahvas on
elanud võõrvõimu all, kuid hoidnud ikka südames Sind.
Sinu maal on kujunenud ilus keel. Laulud selles keeles on kõlanud aastakümneid, selle
tõestuseks on laulupidude traditsioon, mis on vastu pidanud võõrvõimu survest hoolimata
ikkagi eestikeelsena. Hoolimata kõigist, kes on üritanud seda hävitada, pole Sinu keel
kadunud, vaid kõlab ikka võimsalt.
Sinu rahval on oma kultuur ja kombed, mida hoida. Eestlased on töökad ja püüavad
saavutada parimaid tulemusi kõiges, mida teevad. Eestis on väga kaunid rahvarõivad,
korraldatakse tantsu- ja laulupidusid, millest võtavad osa nii noored kui ka vanad, nii kodukui
väliseestlased.
Olen õnnelik, et elan vabas Eestis ja saan hoida seda keelt ja kultuuri.
Kõike head!
229