"Ma Sulle kirjutan..."

Kiri Eestile!
Sinu 100. eluaasta läheb igaühele korda, pannes särama naeratuse nii laste, noorte kui ka
juba eakamate kodanike näol. Me väärime hiilgust.
Minu sõnad pole lihtalt tulnud mõtetest. Need tungivad esile mu põksuvast südamest, andes
aimu hinges pulbitsevast patriotismist. Ma hindan seda, kuidas iga eestlane võib muuta
meie elu, olles aktiivne oma kodukandis, kas või kandideerides valimistel volikokku.
Kahjuks ei suuda Sinu rahvas selles kõiges leida midagi positiivset, kirudes igal hetkel
sotsiaalmeedias meie riigiisasid. Nende teod vahel küll väärivad seda, kuid kirumine ei
muuda olukorda paremaks.
Selles kirjas ei taha ma rohkem tuua esile midagi negatiivset. Sa väärid hoopis ülistust.
Aastaid trampis Su peal võõras sõjaväesaabas ning pea kohal vihisesid püssikuulid. Ometi
suutsid Sa olla tugev, jääda alles olukorras, kus anastajad Sind tasalülitada proovisid.
Hiljem astus rahvas sinu kaitseks välja, luues taas riigi, kus elab lihtne rahvas.
Eesti, ma tahan veel öelda, et Sinu loodus on kaunilt kummaline: ürgne metsakohin, orud
ja künkad, mida me ise mägedeks nimetame, annavad mõnusa tunde looduse nautijatele,
kes matkates uusi paiku avastavad.
Su pinnal elavad ühed maailma targemad lapsed, kes on saavutanud PISA testides kõrge
koha. Selle üle tuleb uhkust tunda, eriti teades, et tarkus on vooruse tipp. Me koolis on küll
koolides range režiim, kuid see on end ära tasunud, tehes Sinust, Eesti, tuntud e-riigi.
Sinu ülistamiseks on mul tuhandeid sõnu, kuid sõnad pole alati kõige tähtsamad, paremad
on hoopis teod. Ma proovin olla Sinu eest väljas juba praegu, olles aktiivne nii oma
kodukohas kui ka üle- eestiliselt. Olen ma valmis andma kogu oma energia Sulle, tehes
sinust veelgi parema ja armastatuma riigi.
Tänan, et oled olemas!
108