Räägime tervisest! Juhendmaterjal noorsootöötajatele. TAI ... - Tartu

Noorsootöötaja peab grupiga töötades jälgima ka rühma arengut ehk rühmadünaamikat. Grupidünaamika
tähendab toimuvaid vastastikuse mõjutamise protsesse, mis üheskoos määravad grupi ja selle liikmete
tegevuse. Grupiprotsessidel on alati kaks poolt: ühest küljest grupi tervikuks sidumine ning teisest küljest
liikmete isiklikud vajadused ja soovid 19 . Tavaliselt algab grupi kujunemine kohanemisfaasiga. Gruppi tulevad
erineva iseloomu ja temperamendi, tausta ning oskustega noored. Omavaheline suhtlemine on arglik, õpitakse
üksteist tundma. Noorsootöötajale on suured ootused, oodatakse sekkumisi ja probleemide lahendamist.
Juhi ülesanne on suunata noori välja töötama grupi reeglid ning ühised eesmärgid. Sellele järgneb tavaliselt
konfliktifaas, selgunud on liikmete vaadete, huvide ja seisukohtade vastuolud. Sageli esinevad arusaamatused,
solvumised, vaidlused ülesannete jaotamisel ja teostamisel. Kehtivad reeglid ja väärtushinnangud seatakse
kahtluse alla. Noorsootöötaja ülesandeks antud etapis on mitte ignoreerida ilmnenud vastuolusid ning mitte
võtta rahulolematust ja rünnakuid isiklikult. Probleemid ja tekkinud pinged tuleb avalikustada ja läbi arutada,
mitte asuda grupiga võimuvõitlusse. Kohanemisfaasis on vastuolud omavahel läbi arutatud ning liikmetele
on teada, mida teha, kui vastuolud tekivad. Noorsootöötaja ülesandeks selles etapis on tugevdada koostööd
liikmete vahel, püüdes gruppi sulandada igat üksikliiget ning motiveerida rühma, suunates vajadusel
tähelepanu eesmärkidele. Sellele faasile järgneb tavaliselt koostööfaas. Grupp töötab efektiivselt, kinnistuvad
grupi reeglid, väärtushinnangud, normid. Liikmed ei karda oma arvamust esitada ka siis, kui see on erinev
teiste seisukohtadest. Noorsootöötaja roll on jälgida, et käitutaks kokkulepitud demokraatlike reeglite järgi ja
juhul, kui toimuvad muutused, neid reegleid arendataks 20 .
Enne grupitöö läbiviimist on oluline läbi mõelda grupitöö teema, kes on osalejad, millised on reeglid,
kokkusaamiste aeg ja koht, tegevusteks vajalikud vahendid. Grupitöös on väga oluline noorsootöötaja oskus
jälgida grupidünaamikat ning iga noore reaktsiooni ja arengut grupitöödes. Rühmajuht ei tohi liigselt sekkuda;
grupp peaks ka ise arutelusid edasi viima ning võimalikke lahendusvariante välja pakkuma. Planeerimise
etapil on oluline läbi mõelda, milliseid abivahendeid on tegevusteks vaja (näiteks teemakohase materjali ja
tulemuste esitlemiseks).
Grupitöö algab tavaliselt soojendusharjutustest (nn ice-breaking ehk jää murdmine), et inimesed
avaneksid ja grupiliikmed ennast üksteise seltsis vabamalt tunneksid. Noorsootöötaja peab selgitama ka
konfidentsiaalsusreegleid ning grupiliikmetega reeglites kokku leppima. Enamasti kestab üks rühmatöö 1–2
tundi. Kohtumispaik võiks olla vaikne, meeldiva atmosfääriga (mugav, hea valgustus) ning eemal häirivatest
faktoritest (müra, katkestajad jne).
Rühmatöö lõpus tehakse kokkuvõte. Juhi roll on siin aktiivsem – ta teeb kokkuvõtte ning toob välja, mida on
õpitud. Iga grupiliige võiks ka ise teha kokkuvõtte, mida ta on omandanud ning kas tema ootused töö suhtes
täitusid. Liikmete tagasiside võib olla kas suuline või kirjalik. Kui grupiga tegeles kaks noorsootöötajat, toimub
nendevaheline arutelu, kus peegeldatakse vastastikku mõtteid ja tundeid ning analüüsitakse protsessi.
Noortegrupiga tööd tehes tuleb teadlik olla rühmatöö riskidest. Rühmal võib olla noori ja nende arengut
toetav mõju, kuid juhitamatuks kujunenud grupi puhul võib see avaldada mõnele liikmele traumeerivat
mõju. Grupp ei pruugi ka hästi töötada, kui kõigile rühmaliikmetele ei pöörata tähelepanu. Üheks riskiks on
osalejad, kes lasevad teistel grupiliikmetel kogu töö ära teha. Halvasti juhitud rühmas võivad inimesed karta
väljanaermist ning oma mõtete rumalaks pidamist, eriti, kui rühmas on kujunenud välja teatud liidrid, kelle
arvamustest juhindutakse ning kellega ei soovita vastuollu minna 21 .
Noorsootöötaja vastutab grupi juhtimise eest. Soovitav on enne vastutuse võtmist hinnata oma oskusi, et
valida metoodika, mis tagab eesmärgile jõudmise ning noorte rahulolu.
Aktiivõppes sobivad kasutamiseks erinevad meetodid, näiteks:
1. Kunst. Hõlmab postrite ja piltide valmistamist, värvimist, kollaažide koostamist, ajalehtede ning
ajakirjade teksti või piltide kasutamist oma mõtete edasiandmiseks. Tõhus meetod noorte puhul,
kellele ei meeldi lugeda või kellel on madalam lugemisoskus. Kasulik ka enesekindluse suurendamisel
ning eduelamuste tekitamisel, kuna valminud töid on võimalik esitleda ja näitusele panna. Näiteks võib
lasta noortel koostada kollaaž pikaaegsest suitsetajast, kirjutada pildile juurde, mis kehaosi kuidas
uimastitarvitamine kahjustab, jne.
2. Muusika. Eneseväljendus läbi muusika – laulu kirjutamine, lugudele sõnade loomine, tantsuline
liikumine – julgustab koostööd ning hõlmab mitmesuguseid oskusi nagu info otsimine, suhtumiste
19 Alas, R. (1999). Organisatsiooni-, juhtimis- ja suhtlemispsühholoogia alused. Tallinn: Eesti Haldusjuhtimise Instituut.
20 Saat, H. Õpetaja kui juht ja nõustaja: kasvatusprotsessi juhtimine. Loengumaterjal, https://www.tlupress.com/files/arts/1323/%C3%95pet2d22a462
2c3567dd643460fb69b28cd6.ppt
21 Grupinõustamine: teooria ja praktika (2010). Tallinn: Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutus.
Räägime tervisest! Juhendmaterjal noorsootöötajatele 11