Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Richardsoni „Ühe nohiku seiklusi” (1998). Kuigi nendel raamatutel on üksjagu väärtuslikke
omadusi, peab ikka kordama vana refrääni: noorsookirjandust niisama hästi kui pole, kuigi vajadus
selle järele on tõenäoliselt suurem kui kunagi varem. Ühiskonnas toimunud muudatused, eeskätt
rahvastiku terav sotsiaalne kihistumine, väärtushinnangute teisenemine, narko- ja seksiäri aktiivne
pealetung, hariduse muutumine kaubaks ja muud keerulised probleemid asetavad noore inimese
olukorda, kus ta vajaks tuge ja nõuannet ka raamatult. Ja just omamaiselt, olukorda tundvalt autorilt.
Jätame siinjuures kõrvale küsimuse, kui palju noored raamatu poole pöörduvad, sest ennekõike
peab olema võimalus. Olen täiesti kindel, et hea, aktuaalne noorsooraamat leiaks tänapäeval
lugejaid nagu varemgi. Silvia Rannamaa „Kadri” ja „Kasuema” on praegugi loetavad, suurt huvi
äratas ka Helga Nõu „Pea suu!” ilmumine Eestis. Skandinaavias, Soomes ja Lääne-Euroopas
kirjutatakse noorsooromaane rohkesti ja neisse suhtutakse tõsise tähelepanuga. Meil arvatakse, et
noorsooromaan tähendab viletsat raamatut, mida sellise määratlusega tahetakse lihtsalt välja
vabandada.[2] Niisugune hoiak – mitte sugugi erandlik – ei innusta muidugi noortele kirjutama.
Eesti lastekirjanduses viljeldakse eeskätt luulet ja lühiproosat, näidendeid pole ajavahemikus
1995–1999 trükis ilmunud.
Lasteluule tase on ebaühtlane, ulatudes asjaarmastajalikest värsisepitsustest ja mõne tuntud
autori väsinud keskpärasest kogust värskelt mõjuvate luuleraamatuteni. Kultuurkapitali
aastapreemia said 1998 Ilmar Trulli „Lõbusad luuletused” ja 1999 Ellen Niidu „Ühel viivul
vikervalgel”. Viimane on esinduslik koondkogu, kuid sisaldab ka hea tasemega uudisloomingut.
Kui neile kahele lisada Ott Arderi „Igavene eesel” (1996), Milvi Panga „Pesamunale” (1995) ja
„Jõulust jaani” (1998) ning Leelo Tungla rõõmsad ja vaimukad „Kõik on emadele kallid” (1996) ja
„Küll on hea!” (1998), siis ongi üles loetud viimaste aastate lasteluule paremik. Panga hoiab visalt
kinni traditsioonidest ja inimlikest väärtustest, Arder paistab silma temaatilise mitmekesisuse,
allteksti ja allegooriaga. Trull tunnetab suurepäraselt keelelisi võimalusi ja sõnade
mitmetähenduslikkust ning teeb intertekstuaalseid allusiooniluuletusi. Kohati meenutab Trulli
huumor ja rahvaliku lorilaulu elementide kasutamine Hando Runnelit. Ilmselgelt on Trullil
ühisjooni täiskasvanute luule uuendusliku suunaga.
Lasteproosa on luulest tunduvalt ulatuslikum ning jaguneb laias laastus realistlikuks ja
fantaasialoominguks. Niisugune jaotus on küll väga tinglik, sest tihtipeale kasutatakse mõlema laadi
elemente koos. Viimase viie aasta lasteproosas valitseb ülekaalukalt fantaasia – tänapäeva
kunstmuinasjutt kõige erinevamate süžeede ja tegelaskonnaga. Selle suuna erakordselt viljakad
esindajad on Edgar Valter ja Henno Käo. Esimeselt on ilmunud üheksa raamatut, teiselt kuus.
Mõlemad mehed on nii teksti kui ka piltide autorid. Valteri „Ahaa, kummitab!”, „Kassike ja
kakuke”, „Lugu lahkest lohe Justusest ja printsess Miniminnist” (kõik 1995), „Kullast vilepill”
(1996), „Isand Tuutu ettevõtmised” (1997), „Iika: nii noor, aga juba nõid!” (1998), „Pintselsabad”
(värsslugu 1995 ja jutt 1998) ning „Metsa pühapäev” (1999, nii eesti kui ka võru keeles) äratavad
sügavat imetlust autori ammendamatu kujutlusvõime ja meisterliku kunstilise teostuse vastu.
Siinjuures peab meenutama, kui palju fantastilisi olendeid kuulub Valteri loomingulisse
biograafiasse 1960.–1980. aastatest (Sipsik, naksitrallid, Krõll jt). Kuigi Valteri raamatute tekst on
pisut raskepärane ja täiskasvanulik, korvab seda kirjutaja heatahtlik ja õiglane meel ning
tegutsemine positiivse loova eesmärgi nimel. Tekstist kumab selgesti läbi autori isik, tema vajadus
üksiolemise, aga samal ajal ka hingesugulase järele, leebus, mõistvus ja inimlikkus.
Henno Käo kuus raamatut on järgmised: „Lumeröökija ehk üheksa ametit” ja „Noorpagana
lood” (1995), „Olematu saar?” (1997), „Kaheksajalgade planeet”, „Läbi hõreda kivi” ning „Oliüks
ärihaide hambus” (1999). Valteriga võrreldes on Käo fantaasia rahutum, seikluslikum, võiks öelda,
et ulmelisema laadiga. Käo pöördub otsekõnes lugeja poole, selgitab raamatu saamislugu ning
sekkub tänase ühiskonna probleemidesse. Ärihaid, kes eriaparaatide abil kurnavad välja inimajusid,
seostuvad kergesti tänapäeva ühiskonnaga. Seda laadi allegoorilisi vihjeid leidub Käo loomingus
viimasel ajal üha sagedamini. Kosmosefantaasia, kõikvõimalikud õudu sisendavad olendid ja
tehnilised väljamõeldised teevad Käost eeskätt poiste soosiku.