Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Kahtlemata meeldib noortekirjanduse lugejale noore autori kirjutatu tunduvalt rohkem. Ent
küsigem: kas autori isik pole siiski teksti enda kõrval teisejärguline, eriti kui on tegemist
kirjanduslikult hea tekstiga? Kas toda „vanainimesehoiakut” pole võimalik varjata? Kas vilunud
kirjanik tõesti ei suuda piisavalt sisse elada noorte maailma? Kahjuks ei luba läbiviidud
lugejauuringud ja tekstianalüüsid vastata neile küsimustele muud kui eitavalt.
Tõsi, laias laastus võib öelda, et noorteomast temaatikat (ehk seda, m i l l e s t juttu) suudab
käsitleda ka vanem kirjutaja. Noorteraamatutes on autorist sõltumata kesksel kohal noore inimese
eluring, suhted teda ümbritseva maailma ja inimestega – pere, koolikaaslased, sõbrad, armumised ja
tülid; samuti mõtted, arupidamised endaga, tundeväljendused ja reaktsioonid. Võib küll öelda, et
isiklikumad asjad – kohtamised, peod, „salaelu” – on noorte endi kirjutatus rohkem esil; <strong>see</strong>vastu nö
avalikumaid valdkondi – kool, kodu, suhted täiskasvanutega – kirjeldavad vanemad kirjanikud
isegi mitmekülgsemalt.
Autorite ja põlvkondade põhierinevus on aga mõistagi selles, kuidas kirjutatakse. Siin saab
rääkida keelekasutusest, stiilist üldse, loo ülesehitusest, suhtumistest ja hoiakutest. Täiskasvanust
lastekirjanik on üldjuhul vilunum ja oskajam: tema lause on ladusam, loo ülesehitus kindlam, mõte
selgem ja üldistavam. Mingeid juhuslikke apse, segaseid mõtteid, vastukäivusi tegelastes või
olukordades (välja arvatud kavatsuslikud vastuoksused) kogenud kirjutajal ette ei tule. Kuid
tugevus on samas ka nõrkus, sest noorele inimesele ei olegi asjade selline kõikenägev ja -jagav
esitamine omane. Noortele on omased pigem spontaansed reaktsioonid, vahelduvad emotsioonid,
lõpuni selgimata mõtted jne, ning <strong>see</strong> avaldub ka vastava teksti fragmentaarsuses, lõdvemas
kompositsioonis, mitmesugustes ebakõlades.
Siinjuures on professionaalsete kirjanike oskustest tulenevad erijooned asja üks külg.
Kirjaoskajaid võib olla ka noorte hulgas; samuti ei ole kõik lastekirjanikud ühevõrra võimekad või
isikupärased. On aga ilmne, et kõigile täiskasvanust autoreile on omane vanema, kogenud inimese
jutustamis- või kujutamisviis, vastav hoiak. Päriselt seda varjata ning võtta omaks teistsugune, lapse
või noore nägemisviis ja vaatepunkt, ei ole enamasti võimalik. Praktika näitab, et arvesse tulevad
küll autori isikuomadused (nooruslikkus, lapsemeelsus), samuti ka asjatundmine, pidev
kokkupuutumine noortega õpetaja või lapsevanemana – ent tagasi päris nooreks ei tee miski!
Asjakohane on väike ekskurss kirjandusteooriasse ja mõistetesse. Kui alata autorist, siis
eristatakse reaalset ja implitsiitset autorit (s.t lugeja kujutlust autorist, mis põhineb puhtalt tekstil).
Varasemale mõttearendusele viidates võib öelda, et lastekirjanduse reaalsel autoril on teatud küljed,
mis alati kajastuvad implitsiitses autoris. Nende hulka kuuluvad üldiselt sugu ja vanus, õieti
põlvkondlik suhe. Lugeja ei tarvitse autorist palju teada – ei tema reaalset isikut, elupaika ega isegi
ametit –, ent autori kuuluvus vanade või noorte leeri ilmneb tekstist enam-vähem kindlalt.
Implitsiitne autor ehk tekstipõhine autorikujund sünnib paljude tegurite koosmõjul, millest
keskne osa on jutustajal, kõnelejal, loo vahetul esitajal. Jutustaja on teksti juurde kuuluv kategooria,
mitte tekstiväline (või -eelne) nagu autor. Jutustaja võib olla isikuna varjatud, lihtsalt jutustajahääl,
pigem sündmuste „näitaja” (nagu näitekirjandusele omane), ent selgi juhul saab aru, kas ta näeb
asju lähedalt, tegelaste vaatepunktilt, või kuskilt eemalt, „kõrgemalt”. Noorte kirjutajate
jutustajahääl kõneleb alati tegelaste lähedalt – nii nagu asub selgelt õpilaspositsioonil S. K.
Richardsoni „Ühe nohiku seikluste” (1998) jutustaja. Kaugemal, tegelasteülesel positsioonil asuvad
aga näiteks Aino Perviku „Õhupalli” (1969) ning Holger Puki „Reinu ja Riina” (1978) jutustaja;
üldse tuleb varjatud ja eemalt vaatavat jutustajaisikut 1950.–1970. aastate laste- ja
noortekirjanduses sageli ette.
Jutustaja võib olla ka avalik, nähtav. Sageli jutustab peategelane oma loo minavormis.
Minajutustus on noortekirjandusele eriti iseloomulik, nagu tõendavad Silvia Rannamaa „Kadri”
(1959) ja „Kasuema” (1963), Heljo Männi „Miks sa vaikid?” (1969), Leelo Tungla „Neitsi Maarja
neli päeva” (1980), Reet Kudu „Pöörane reis” (2001), Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?” (2001),
Jaan Tangsoo „Hanejaht” (2003), Katrin Reimuse „Haldjatants” (2003), Kristel Salu Brita-lood jt.
Üks kirjandusliku usutavuse probleeme kerkibki seoses sellega, et vanem autor üritab kõnelda