Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

ivanoolipudel, vatt, isegi mõned suitsud isa jaoks ja ... paar tükki suhkrut.
Suhkur – <strong>see</strong> sõjajärgsete aastate laste unistus! „Äge magusanälg pigistas luid ja konte,
surises pealae all ja torkis silmaterades,” tuletab Viivi Luik meelde. Kapis tundis ta, kuidas
suhkruterad riidest kotis sõrmede vahel kutsuvalt krudisesid. Aga nöör suhkrukoti ümber oli targu
umbsõlme seotud. Murtult istub laps kapis ja püüab läbi koti suhkrut imeda. Järele jääb riidemaik
suus ja tume märja suu jälg suhkrukotil (Luik 1985: 172).
Tähenduslikud on sama autori sõnad: „Ometi jälgivad paljud inimesed suhkrut salamahti
ikka veel pingsalt – ega ta ära ei kao. See suhkru ärakadumisehirm ühendab mitmeid põlvkondi.
Kõik, kes on lastena salaja suhkrukoti kallal käinud, kuuluvad kokku.” (Luik 1985: 173.)
Kuulub ju minugi süütute lapsepõlvemängude hulka põhjuseta suhkrusaba organi<strong>see</strong>rimine.
Oli ikka lõbus küll, kui täiskasvanud kiirustasid end sappa võtma ja meie <strong>see</strong>järel naerdes laiali
jooksime!
Väike Leelo seisab suhkrusabas kaks korda järjest ja võib uhkusega mõtelda, et tal on nüüd
päris oma suhkrupakk, kuigi kirju baretiga noorest naisest on kahju, sest tema oma titaga õigeks
ajaks tagasi ei jõudnudki. Jäigi ilma suhkruta.
Täiskasvanutel on lastest üldse raske aru saada. Suurte inimeste enda jutt tundub nii tüütu ja
igav. Mõnda asja tuleb lapsel nende eest varjata, mõnda koos nendega varjata ja mõnda asja, mida
suured millegipärast ei oska või ei taha – ka julgelt välja ütelda.
Onu Kopli (ilmselt sugulane, aga „<strong>see</strong> sugulaste värk on üsna segane”) ei luba Leelol
rääkida, et ema ära viidi ja et Leelo on seltsimees laps, ja sellestki tuleks vaikida, et onul on kapis
kuldnööpidega munder. „Olgu, ma ei räägi kellelegi, et sul julgeolekumunder kapis voodilina all
on,” lubab laps armulikult. Selle peale on onu kohe tükk aega vait ja arvab, et nii targal lapsel ei
sobigi vist piimasappa minna...
Suure jutu ja veel suuremate organisaatorivõimetega tädi Anne peab endale korduvalt käega
suu peale lööma ja meelde tuletama, et laps on kuulamas, kuigi <strong>see</strong>sama laps on kohati võrdväärne
vestluspartner. Laps kuulab, mõtestab selle omamoodi ümber ja jätab meelde.
See on ühe ajastu peegeldus lapse silmade läbi.
Laps on ka keerulistel aegadel laps. Mõtle, kui tore, et niisugused arusaamatud tähed nagu
NKVD saab meelde jätta lauluga „Enkavedee, enkavedee, juhhaidii ja juhhaidaa” ja seda veel
„Vändra metsas Pärnumaal” viisil! Sõnad on ikka ühed huvitavad asjad, leiab väike Leelo. Tegemist
on sõnatundliku lapsega.
Ilusa kõlaga sõna mõjub niisama võimsalt kui ilus asi. Enkavedee, tripperililla ja Engels on
kõik kõlalt veidi salapärased, aga väga ilusad sõnad. Engelsi nime võiks isegi potentsiaalne vennake
kanda, tasakaalu mõttes võiks teisele ju Kalev nimeks panna.
Lapse vaba aega aitavad sisustada lasteraamatud, kõik põhjalikult läbi uuritud, meelde
jäetud ja silmapõhja sisse salvestatud.
Varajane lugemishuvi iseloomustab nii Leelo Tungalt, Viivi Luike kui ka Tiia Toometit.
Võiks ennastki sellesse seltskonda arvata. Mul ei ole niivõrd fenomenaalset sündmustemälu,
kuivõrd just lugejamälu. Võin peensusteni kirjeldada lapsepõlves loetud lasteraamatuid, usun isegi
mäletavat, millal ja mis aastaajal ükski raamat mu ellu sisse murdis. Lapsena loetud tekstid on
tänase päevani peas, niisamuti nagu raadiost kuuldud lauludki. Leelo lemmik „Sormovo lüüriline
laul” kuulus minugi repertuaari. Raamat ja raadio olid meie lapsepõlve kõige olulisemad
meediumid.
Üllatavalt tuttavalt kirjeldab Leelo Tungal seda tunnet, mis valdab last, kui ta on äsja
omandanud lugemisoskuse. (Viivi Luik nimetab seda oma aabitsas „lugemise nõksuks”.)
„Siis tõmbusid mu käed ehmatusest külmaks ja pähe tuli jahmatav mõte: ma oskan nüüd vist