Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Tuleb välja, et seiklusi võib olla ka ilma selleta. Raamatu teevad huvitavaks karakterid,
vaatamata sellele, et nad on kurgisuurused, väga tavalisi lapsi meenutavad. Peategelaseks on
antikangelane Totu, kelle käes ei õnnestu miski nii, kui peaks. Tahtmist ja pealehakkamist on,
andest, püsivusest ning töökusest jääb puudu. Seetõttu on ta ka lapsele omasem Taibu-sarnasest
oivikust. Ega Totusse halvasti suhtuta. Tal on aga küljes kehkenpüksi maine ja sellest ta tuttavas
keskkonnas ei pääse.
Eks ole nii ju paljude lastega, kellel koolis mingi imago külge jäänud ja sellest päästab vaid
keskkonnavahetus. Kas tasub siis pahaks panna, kui Totu tirtsude Rohelisse linna sattudes enesele
kiideldes kangelase kuulsust kogub. Paraku pole põnnil sisemist katet, et sisuliselt uueks saada.
Vaid häbi ja kaastunne tõukavad teda lõpuks paremuse poole. Teravmeelselt vastandab autor tirtse
ja põnne, kellest ühed on Veenuselt ja teised Marsilt, ja näitab, miks on targem ühist keelt ja
sõbralikku kooseksistentsi kultiveerida.
Kujutlusvõimet ergutavad marakannide argielu kirjeldused. Õun tuleb oksa küljest lahti
saagida ja vintsiga alla lasta. Arbuus on kui vaat, mis puuritud august magusat mahla nõristab.
Veevärk on pilliroost. Neil on autod, õhusõiduk ja muudki teravmeelsed leiutised. Toonasel lugejal
oli lõbu laialt, küllap ka tänasel.
Gianni Rodari „Cipollino seiklused” õhutas aedviljade suhtes tähelepanelik olema, nende
iseloomus ja tegevussuundades selgust otsima. Ilus väljakutse kujutlusvõimele, et mis võitlusi seal
peenramaal peetakse.
Rodari on lasteraamatus hoolega poliitikat teinud. Lapsepõlvest küll ei mäleta, et just
klassivõitluse idee mõtteisse kajama oleks jäänud, ikka <strong>see</strong> vana hea ja kurja võitlus, mille puhul
lapse süda hoiab selle poole, kellele liiga tehakse. Isevalitseja Sidrun käitub nii halvasti, et
sõnnikuhunnik tundub talle paraja paigana.
Puu otsas kasvavad viljad – krahvinnad Kirsid, parun Apelsin, hertsog Mandariin, vürst
Sidrun – kuuluvad mõistagi ülikute kilda, maalähedased – Sibul, Kõrvits, Redis, Mustikas,
Porrulauk – lihtrahva hulka. Vahepealsed, nagu valitsejahärra Tomat ja advokaat Hernes,
sekeldavad vahepeal. Meister Viinamarjakesest saab aga vabariigi päevil külavanem.
Raamatu peategelaseks on taas laps, kes peab üksi hakkama saama. Ja saabki! Leiab sõpru,
täidab oma lubadused, pääseb kooli. Ta ei taha sugugi võitlust võitluse pärast, ta tahaks kokku
leppida, aga läheb teisiti. Mõni mõtteavaldus oleks otsekui pärit meie kibestunud ajakirjandusest:
„Sellest ajast peale, kui vürst Sidrun valitsema hakkas, on vargad ja röövlid ta õukonnas, mitte
vanglas.”
Igal leheküljel juhtub midagi ootamatut. Siin on vangistamisi ja vanglast põgenemisi, loss
salakäikude ja pealtkuulamisseadmega. Siin on ennastohverdavat sõprust, nalja ning ilus lõpp:
„Losside parkides hakkavad mängima lapsed.” See tundub igati õiglane.
Veniamin Kaverini „Kerged sammud” koondab neli muinasjuttu, milles on nüüdisaeg ja
imedeilm i<strong>see</strong>nesestmõistetavalt käsikäes. Edev tüdruk on nõus pioneerilaagri kasvataja nõidusest
päästmiseks pool aastat ja pool päeva peeglist hoiduma. Sõbrapoiss on talle peegliks ja kõneleb
tüdrukule rohkemgi kui too armastatud klaasitükk. Kadedus paneb mehe lapsi loomadeks muutma.
Harakaks saanud tüdruk päästab ka sel kujul isa elu ja kuri saab karistada. Nimijutt pajatab
lumememmest, kelle üks iseäralik vanamees põhjendusega, et „eitesid on niikuinii õu täis”, kauniks
neiuks voolib ja elusana ilma saadab.
Leiab ka poliitilist mõistukõnet. Kui tüdruku varastanud vanem Kaštšei poleks pildi peale
Hitleriks joonistatud, võiks tema riiki ja tegusid vaadates teda niisama hästi Staliniks või mis tahes
teiseks diktaatoriks pidada.
Autor kasutab lapsele tuttavaid muinasjutumotiive, pöördub otse ja usalduslikult oma lugeja
poole. Lugejale <strong>see</strong> meeldib! Muigama ajab veneaegse bürokraatia ning selle sõnavara põimimine
muinasjutu sisse. On Imede Peavalitsus, Igavese Jää Instituut, Elatanud Künnivareste Puhkekodu,