Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Kes kirjutab? Kes loeb?
Noorteraamatu autori ja lugeja vahekorrast
Ele Süvalep
Noortekirjandust kui nähtust on määratletud erinevalt. Kõige laiemalt tähistab <strong>see</strong> noorte lektüüri –
kõike, mida noored loevad: niihästi lastekirjandust, täiskasvanute kirjandust kui ka mitmesugust
massikirjandust, <strong>see</strong>ga „Karupoeg Puhhist” naistekateni. „Noor” peab igal juhul olema reaalne
lugeja, mitte tingimata autor ega ka tegelased või kirjutamisel silmas peetav adressaat, „sihtlugeja”.
Kõige kitsamas ja konkreetsemas tähenduses on noortekirjandus noorte endi vaheline
kirjanduslik kommunikatsioon, kus kõik on „noored”. Noored autorid kirjutavad noortele lugejatele
ja tavaliselt ka noortest inimestest. Siia kuulub üht-teist suurest kirjandusest, näiteks Mati Undi
„Hüvasti, kollane kass!” (1963) ja Sass Henno „Mina olin siin” (2005), enamiku moodustavad aga
kooli- ja noorteväljaannete tekstid. (Noortekirjanduse <strong>see</strong>sugusest tähendusest lähtus Ave Tarrendi
ettekanne uuemast saksa noortekirjandusest.)
Eesti kirjandustraditsioonis levinuima käsituse järgi on noortekirjanduse võtmeisik adressaat
(sihtlugeja): raamat on kirjutatud noore lugeja jaoks, pole tähtis, kes selle on kirjutanud. Selline
käsitus tõstab esile lastekirjandusliku noortekirjanduse, mida meil on pikka aega nimetatud
noorsookirjanduseks. Paljusid selle tekste ei peeta samuti „päris” kirjanduseks; piir suure
kirjandusega on lastekirjanduse üldine teoreetiline probleem. Noorsooraamatu autori ja lugeja
vahekord rõhutab seika, millest mõnikord räägitakse kui lastekirjanduse paratamatust,
„sissekodeeritud” vastuolust. Lasteraamatuid loevad lapsed, kirjutavad aga enamasti täiskasvanud.
Nõnda mõistetuna kujutab lasteraamat omamoodi suhtlemiskanalit eri põlvkondade vahel.
Juhtohjad selles suhtlemises on ajalooliselt olnud täiesti kindlalt täiskasvanu käes. Uusaegne
elukorraldus ja kasvatussüsteem on kunagisi jõuvahekordi aga vähehaaval muutnud ning tänapäeval
on selge, et ilma lapsest lugeja nõusolekuta, aktiivse tahtmise ja huvita pole selline kirjanduslik
suhtlemine kuidagi võimalik. Eriti teravalt kerkib täiskasvanu autoriteedi probleem vanemate laste
puhul ehk siis noortekirjanduses.
Noortekirjandust võib näha vahevormina või -etapina laste- ja täiskasvanute kirjanduse
vahel. Sellel pole tavaliselt suure kirjanduse mõttelist keerukust, kujundlikku ambivalentsi või
vormilist eksperimentaalsust. Kuid noortekirjandus ei järgi ka enam lastekirjanduse lihtsamat,
teatud piirangute või mängureeglitega esitamisviisi.
Vaheetapp, „marginaalne seisund” lapsepõlve ja täisea vahel on ju murdeealised noored isegi
– need, kellele tekstid on adres<strong>see</strong>ritud, kes neid loevad ja kellest enamasti ka kirjutatakse. Helga
Nõu noorteromaan „Pea suu!” (Stockholm, 1983) algab peategelase Tiina tabava sellekohase
mõtteavaldusega: „Häda on inimestega, et nad ei ole kunagi paraja suurusega – sisemiselt tähendab.
Suured ei ole küllalt suured ja väikesed ei ole küllalt väikesed. Kõige hullem on lugu meie,
vahepealsetega. Meil on alati vale suurus. Me ei sobi üldse kuhugi. Ja siis öeldakse, et NOORUS
ON ILUS AEG...”
Ei julge siiski väita, et noor lugeja seda mõtteavaldust niisama heakskiitvalt loeb kui mina –
pole <strong>see</strong> ju noore enda sõnastatud! <strong>Lastekirjandus</strong>likus noortekirjanduses ongi suure osa tekste
kirjutanud vanemad autorid. Psühholoogid on aga tõendanud, et noored on tundlikud igasuguste
tarkuste ja õpetussõnade suhtes, mis tulevad täiskasvanutelt, olgu need esitatud kui diskreetselt
tahes. Igatahes on õpilased olnud noorsooraamatute hindamisel sageli õige kriitilised. Meie
esinduslikumaid lastekirjanikke Aino Pervik on ühes intervjuus arvanud, et lastekirjanduslikul
noortekirjandusel pole erilist mõtet, noortel on muudki, mida lugeda (Rahva Hääl, 6. VI 1992).