Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

tähistavad jällegi käitumismudeleid.
Sõnade ja asjade lahknemisele juhib tähelepanu episood Heljo Männi raamatust „Tulirebane
Unne”, kus jänes nimega Vapper õrritab hunti ja langeb tema saagiks. Moraal kõlab järgmiselt:
„Jänes ei tohi olla julge, ka siis, kui ta nimi on Vapper. Jänes peab olema tark.” Seega on siin
omamoodi lõks lapsepärasele maagilisele mõtlemisele. Tekst eristab nime ja reaalsuse, juhtides
tähelepanu objekti ja tema märgi lahutatavusele.
Kirjeldava nime näiteks on ka tuletised olendi iseloomust või eluviisidest. Näiteks on Edgar
Valteri raamatus „Pintselsabad” rändroti nimeks Rändolf – teda iseloomustataksegi kui palju
rännanud, laia silmaringiga ja üpris haritud isiksust.
Kooliharidus hakkab lapsele järk-järgult tutvustama teaduslikke ja abstraktseid mõisteid. See
on faas, kus tasapisi kujuneb välja kontseptuaalne mõtlemine. Lapse teadvuses on sõna ja asi juba
teineteisest eraldunud. <strong>Lastekirjandus</strong>es markeerib seda perioodi tõik, et nimed ei lähtu enam
selgest süsteemist, tegelaste omadustest, vaid on mõistetest lahknenud.
Kooliealiste, eeskätt põhikooliealiste laste kirjanduses kohtame juba keeruka struktuuri ja
vormivõtetega süžeesid, teosed on jutustuse või koguni romaani mõõtu. Sellises
fantaasiakirjanduses esinevate loomade nimed on nii loomade kui ka inimeste pärisnimed. Mida
keerulisem nimi (kas inimese oma või sootuks mütoloogilise taustaga) on loomast tegelasele
raamatus pandud, seda keerukam on raamatu ülesehitus ja seda kandvam roll on ka tegelastel. Toon
mõned näited.
Henno Käo populaarses jutustuses „Kuningas, kuninga kass ja teised” on üheks keskseks
figuuriks kass Ewald. Kaksisveega muide – nagu ta ise rõhutab.
Astrid Reinla raamatus „Lumeelevant” vaadeldakse kogu tegevust filosoofikalduvustega
isakassi Ptolemaiose silme läbi.
Henno Käo vares Villemi lugudes on nimitegelane mõtisklev, elu üle arutlev ja muidu
väljapaistev isiksus. Tibupõlves otsustab Villem ette võtta reisi maailma lõppu.
Paavo Matsini raamatus „Väike viiul ja kassimaffia” vehib karpkala Eugen sisse basseini
lennanud koti kuldrahadega. Kui basseinist hakatakse vett välja laskma, põgeneb Eugen
kanalisatsiooni kaudu merre. Kuuldavasti sai Eugenist miljonärkala, kes elas vee alla rajatud
pilvelõhkujas Ameerika lähistel.
Jaan Rannapi „Röövel Rinaldos” ilmub üksi elava mehe majapidamisse rott, kes oma
püüdjat pidevalt üle kavaldab ning pälvib mehelt <strong>see</strong>tõttu nime Rinaldo Rinaldini – kui mõjukas ja
väärikas vastane.
Kõik ülaltoodud tegelased kannavad erilist ja väärikat nime ning on tegelastena ka niisama
markantsed.
Sellistes tekstides esineb mõistagi ka traditsioonilisi loomanimesid, nagu ustav krants
Sammi, väike linnakoer Nelli. Sellised nimed kõlavad tõepäraselt ja usutavalt ning esinevadki
pigem realistlikes juttudes. Torkab silma tendents, et mida rohkem taotleb tekst elutruudust,
vastavust reaalsusele, seda tavalisemad on ka loomanimed. Selliste nimedega isenditel ei ole aga
enamasti suurt osa, pigem figureerivad nad taustakirjeldustes.
Huvitav on 2. klassi lugemiku üleminek loomade hulgast „pärislaste kooli”.
Esiteks suunatakse laps nüüd loomade juurest sujuvalt inimeste hulka. Vanad loomadest
klassikaaslased otsustavad hakata hoopis mänguasjadeks, kellega Aadam ja Anna saavad mängida
pärislaste koolist vabal ajal.
Ka siin õpetatakse klassifit<strong>see</strong>rimist nimede abil. Klassijuhataja Anne Metsa käe all õpivad
uues klassis näiteks Jüri Pihlakas, Kaarel Tamm, Mati Lepp ja Mari Seeder. Torkab aga silma, et
nimede valikul on sedakorda teadlikult hoidutud algriimist. See liigitus põhineb juba teaduslikel