Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

„Haldjatantsus” püüdis isa oma lastega edasi suhelda. Helistas, aga ei osanud midagi
rääkida. Käis vaatamas, ajas totra jõuluvana näoga lapsejuttu, tõi kukekommi. Kukekommiisaks
vanem tütar teda nimetaski. Tütar tundis, et talle ja õele kuulub nüüdsest ainult <strong>see</strong> aeg ja armastus,
mis uuest naisest üle jäi, ja sellest oli vähe. Ema ei tahtnud harilikult isast sõnagi rääkida. Nii
võõrdusid lapsed oma isast.
Katrin Reimus ei kujuta isa paha mehena. Mees püüab küll, aga talle ei tehta suhtlemist
lihtsaks. Lõpuks sulatab kiri ja õigeaegselt laekunud rahaline abi tütre südames jää. Mees selgitab,
et nad lihtsalt ei sobinud emaga, et ema pole kunagi tahtnud mingit abi vastu võtta. Ta palub, et
tütred ei vihkaks teda, ning kutsub neid puhkusereisile. Ilma emata, ilma uue naiseta. Lihtsalt isa ja
tütred. Ja ühtäkki tunneb tüdruk, et neil on isa, kes neid tahab. Kes tunneb, muretseb, teeb vigu ja
kahetseb neid. „Võib-olla annan ma talle kunagi andeks,” mõtleb tütar, aga andeksand on vist juba
toimunud.
„Gripis” kuuleb poiss öösel pealt, kuidas ema ja isa riidlevad. Õigemini ema võtab isa kallal.
„Isa on ema ära pidanud, palun väga! Ema on kõigest vana naine, aga isa on vahva poiss – temal on
nüüd uus naine!” „Sa ise ajad mind ära,” ütleb isa vaikselt. „Ei aja,” karjatas ema kimedalt. „Kasi
minema!” (Lk 116.) Nii poiss kui ka lugeja jäävad riiu tegelike põhjuste osas teadmatusse. Aga
sümpaatia kaldub isa poole. Ema on selles loos alati mossis, stressis, halvustav, tööst väsinud.
Kõige hullem on, et vanemad ei räägi lapsele, mis toimub. Õde on juba nii suur, et võib pingetest
särisevast kodust lahkuda. Poiss aga mõtleb enda ette: „Kui mind tahetaks, siis ei läheks ju kõik
ära” (lk 134). Ema käitumine ainult võimendab poja leina, et isa on lahkunud, ja nii seisabki
mudilane aknalaual, et oma muredele lõpuks lahendus leida.
Tsatsiki mamps rääkis ikka, et lapsed ei pea oma vanemaid armastama, aga vanemad peavad
oma lapsi alati armastama. Laste- ja noortekirjandus peegeldab mitmesuguseid olukordi ja kujutab
väga erinevaid karaktereid – isad kaasa arvatud. Aga väga harva kohtab päris jobusid isasid. Autorid
kirjeldavad, miks isad mõnikord käituvad nii, nagu nad käituvad. Teksti või allteksti kirjutatakse
selge sõnum, et isad tegelikult armastavad oma lapsi, hoolivad neist ka siis, kui nad on mingil
põhjusel eemal, ära. Et nad võivad olla ekslikud, nõrgad, suhetes saamatud, tunnete väljendamisel
kidakeelsed – ometigi on nad sisimas oma lastesse sügavalt kiindunud. Seda on kena lugeda.