Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Sadakond aastat hiljem kirjutab Juri Oleša loo kolmest paksust ja nende pärijast Tuttist, keda
eakaaslastega kokku ei lastud. Ainus kaaslane oli meistri tehtud nukk – ülimalt elutruu ese, mis
kasvas nagu laps, oskas istuda, seista, naeratada ja tantsida. Ka tema sisemuses olid üksnes vedrud
ja hammasrattad nagu Coppelial ning elu temas ainult kujuteldav. Ometi uskus Tutti sisimas, et
varem või hiljem tema mänguasi elustub.
Need, kes on lastekirjanduse ajalooga lähemalt tuttavad ja mitte üksnes eesti keele
vahendusel, teavad kindlasti paremini öelda, millal elluärganud nukk esmakordselt lastekirjandusse
astus. <strong>Lastekirjandus</strong>es on elustunud nuku teema optimistlik. Kõige kuulsamaks nukuks lubatagu
mul pidada Carlo Collodi Pinocchiot. Puunuku lood ilmusid esmakordselt raamatuna 1883. aastal,
eestikeelsena 50 aastat hiljem. Siinne lugeja on tuttav hoopis Buratinoga, mis on Aleksei Tolstoi
vägagi vaba variatsioon kord esitatud teemal. Buratino lugu ilmus 1936. aastal, eestikeelses tõlkes
1946.
Pinocchio on puust tehtud nukk. Ta tunneb elusolendi kombel nälga ja külma ja käitub nagu
iga teine kergemeelne, hoolimatu, enesekeskne poisslaps. Nukk teab, et ta on nukk, kuid kõneleb
sageli endast kui lapsest, tuletades eeskätt meelde just lapse õigusi, mitte kohustusi. Ta ei taha kooli
minna, vaid liblikaid taga ajada ja puu otsa ronida („Pinocchio seiklused”, lk 22). Collodi kõneleb
nuku abil lastele põhjuse ja tagajärje seosest. Mitu korda satub nukk mõtlematuse tõttu taas ja taas
halba olukorda, kuigi õnnelik lahendus oli just käeulatuse kaugusel. Pinocchio uurib Haldjalt, miks
ta sugugi ei kasva. „Sa ei saagi kasvada. [---] Sest nukud ei kasva mitte kunagi. Nad sünnivad
nukkudena, elavad nukkudena ja surevad nukkudena.” „Oh! Ma olen tüdinud kogu aeg nukk
olemast. [---] Oleks juba aeg, et minust saaks inimene nagu kõik teised.” (Lk 115–116.) Haldjas
annab talle konkreetse tähtaja, millal <strong>see</strong> rõõmustav sündmus peaks toimuma. „Paraku tuleb
nukkude elus alati ette mõni „kuid”, mis kõik ära rikub” (lk 139).
Mõistu võttes on puunuku poisiks muutumine lapse inimeseks kasvamise lugu. Selline oli
küllap kirjaniku tagamõte selle seiklusloo kokkukirjutamisel. Et inimeseks saada, peab nukk ehk
siis teisisõnu laps läbi elama ka ehedat kahetsust, kurbust, leina. Ta peab oskama ennast teise
olukorda asetada ja minakesksest maailmanägemisest valusate kogemuste kaudu loobuma. Ta peab
õppima isetust ja kuuletumist ja reeglitega arvestamist. 125 aastat tagasi tahtsid lapsed suureks
saada. Ühiskond eeldas seda neilt ja nõudis juba varakult arusaamist. Praegu tõstetakse väärtuseks
laps-olemist, eriti veel noor olemist. Täiskasvanuks saada on nõme. Ehk sellepärast on nukktegelased,
mida aeg edasi, seda enam, rahul sellega, et nad on igavesti nukud ehk siis igavesed
lapsed?
Ka puunukk Buratinol on tunded ja aistingud nagu igal lapsel, nagu Pinocchiol. Ta teab, et
on puunukk, aga lubab papa Carlole, et hakkab targaks ja mõistlikuks poisiks („Kuldvõtmeke”, lk
19). Buratinol ei ole nii palju hingelisi läbielamisi kui Pinocchiol. Tal ei ole ka mingit soovi saada
päris poisiks. Koos teiste nukkudega avavad nad oma teatri Välk ning leiavad kõik meelepärast
rakendust. Päeval lubavad nukud viisakalt koolis käia ja õhtuti mängivad nad teatris omaenese elu
lugu. Kõik on rahul ja rõõmsad.
Poolsada aastat, mis lahutavad Pinocchiot Buratinost, on muutnud ka nuku eneseteadlikkust
ja unistusi. Olla inimene pole enam nii oluline. Umbes samal ajal, kui Buratino seiklused
raamatusse jõudsid, s.o 1930. aastatel, said lapsed veel ühe hea nukust tuttava. See on kaltsunukk
Emilia Monteiro Lobato „Kollase Rähni Ordust”. Emilia oli Nöpsnina nukk ja hea sõbranna.
Kõnevõime andis talle doktor Tigu tablett. Kohe avastab tüdruk, et tema nukk on riiakas ja
jonnakas. Aga nii ongi huvitavam, arvab ta (lk 15).
Täiskasvanute silmis on nukk samuti elus. Vanaema dona Benta ja köögitüdruk Nastacia
arutavad omavahel, et selline ime kinnitavat Nöpsnina fantaasiaks peetud lugude tõepärasust. „Kes
seda näinud on, et nukk, mille ma omaenese kätega kaltsudest õmblesin, kukub äkki rääkima! Just
nagu inimene! Ei tea, ei tea, senjooa, kas oleme meie vanaks jäänud või on maailma lõpp käes.” (Lk
23.) On muidugi kahtlus, et prouad mängivad kaasa. Nad tunnistavad peale Emilia elusaks veel
krahv Kukuruuso ja Pinocchio eeskujul valmistatud Kujuta Ette. Nad võõrustavad oma majas