Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

nagu Ilmarisel – kaunis nukk ei anna sooja. Lool on mitu teisendit, tulemus on aga ikka sama. Välja
arvatud Laiuselt üleskorjatud laulus. Seal teeb Mardikene enesele puust naise. See ei kullake
kõnelnud, hõbedane ei teinud healta. Mille peale tõi Mart Rootsist rohud ja suitsutas nondega
naisukest. Naisukesel hakkas kõigepealt suur varvas liigutelema, siis kergitelli kehakene ja juba <strong>see</strong>
kullakene teeb häält ja hõbedane kõneleb. Külmast küljesoojendajast pole mitte juttugi, kõik öö olla
õled kõhanud ja sulised padjad paukunud.
Niisugune meeste teema <strong>see</strong> elutust materjalist elusa ja täiusliku ja autorile meelepärase
meisterdamine. Viimane laul on rahvasuus pigem erand kui reegel. Enamasti lõpeb lugu meistri
fiaskoga.
Kui sõeluda elustunud nuku motiive muinasjuttudest, siis need on märksa karmimad.
Niisugusest ebaloomulikust asjast ei saa ju head nahka tulla! Vepsa muinasjutt „Savist Annoi”
pajatab loo eidest ja taadist, kellel pole lapsi. Eide ärgitusel teinud nad savist tütarlapse ja pannud
tollele nimeks Annoi. Taat läinud tööle ja jätnud vastse tütre eidega koju. Eit kedranud ja värten
kukkunud keldrisse. Laps ikka enam kui laast ja nii saatnud eit Annoi värtnat ära tooma. Too sõi
värtna ära ja teatas eidele, et sööb nüüd ka tema ära. Kui taat koju jõudis, pistis savist tütar ka taadi
nahka. Siis läks Annoi kodust välja, pistis nahka heinalised tükkis rehade ja vikatitega, siis
viljalõikajad kõigi sirpidega. Kaval oinas pettis monstrumi jõe äärde ja andis jooma kummardunud
Annoile hea hoobi vastu taguotsa. Koletis lagunes ja kõik pääsesid tema kõhust elusalt ja tervelt
välja.
Eesti muinasjuttude seast leiame loo „Vahetatud laps”. Mingil põhjusel tahtis vanakuri
vastsündinud tittesid endale saada. Ristitud lapsele ta ligi ei pääsenud, aga ristimata lapse juures
pidi kogu aeg hoolsasti valvama või tuld üleval hoidma. Kord olnud vanemad hooletud. Vanatühi
pannud varastatud lapse asemele lepapakust tehtud tite. Alles aegamööda märganud vanemad, et titt
sööb küll kole palju, aga ei kasva sugugi. 18 aasta pärast on kätkis täiskasvanu pea ja lapse kehaga
pidevalt lõugav olevus, kes ei oska ei rääkida ega kõndida. Lepapakust laps on mõnes mõttes
sarnane savist Annoiga. Mõlemad on suure isuga ja arutud olevused, ehkki sarnanevad elusa
inimesega.
Eks olnud ka Puulane ja Tohtlane vanakurja nõiduse abil inimesekujuliseks saanud lepapakk
ja kasetoht. Jõudu neil oli, töökust jätkus, süüa nad erinevalt eelmistest meisterdistest ei tahtnud.
Aga hinge ja meeli polnud neilgi.
Vanarahvas ei arvanud inimese kätetöö elustumise kohta midagi head. Igatahes pidi vanakuri
seal näppupidi juures olema. Kõikvõimalikud kratid ja golemid on ju ka sisuliselt elustunud nukud.
Ja vaat, mis nad oma peremehele teha võivad!
Leidsin siiski muinaslugude seast ühe kena norra jutu „Nukuke rohus”. Seal on kuningal 12
poega. Noorimat hüütakse Nannipunniks. Too leiab haldja juhatusel rohu <strong>see</strong>st midagi kummalist:
„Natukese aja pärast nägi ta rohu <strong>see</strong>s imeilusat toolikest ja sellel toolikesel tillukest nukukest, kes
oli nii kaunis ja nii kallites riietes, et tundus selge imena” (lk 8). Noormees saab nukukeselt
mitmesugust abi ja võtab ausa mehena tolle enesele naiseks. Teel juhtub õnnetus. Hõbelusika <strong>see</strong>s
nukukest vedanud hiired pillasid kalli kandami vette. Aga oh imet, Veevana toob lainetest välja
kõigiti inimesesuuruse ja veel palju ilusama neiu. Kuidas ning mispärast neiust nukk ja nukust neiu
sai, meile teada ei anta. Eks ta üks nõiduse värk olnud.
Folkloor suhtub inimese elustunud kätetöösse ettevaatuse ja hirmuga, täiskasvanutele
kirjutatud teostes hirmu küll ei tunta, aga midagi head ka elustunud nukust ei tule. E. Th. A.
Hoffmann (1776–1822) kirjeldab 19. sajandil ilmunud loos meister Coppeliuse tehtud nukku, mis
on äärmiselt elutruu. See koguni laulab ja tantsib. Noormees armub ja peab nukku päris
tütarlapseks. Kas aitavad siin kaasa meistri antud võluprillid või pimestab meest nuku ilu, mine võta
kinni. Igatahes saab mees lõpuks aru, et on oma tunded masinavärgi ette laotanud, ja tal on häbi.
Hoffmanni lugu võlus heliloojaid Léo Delibes’d ja Jacques Offenbachi. Väikeste variatsioonidega
jutustavad seda lugu ballett „Coppelia” ja ooper „Hoffmanni lood”.