lugeda! See, mida ma teen, <strong>on</strong>gi lugemine, oh sa sinder!” (Tungal 2008: 120.) Lugemisoskuse abil ületab laps ühe olulisima tõkke, mis teda senini täiskasvanute maailmast eraldas. Esimeses raamatus (sageli aabitsas) <strong>on</strong> aga üpris vähe informatsio<strong>on</strong>i, tekst <strong>on</strong> tulvil kamandamist ja korraldamist: Laula, Aale! Laula laulu, Luule! Olli, loe! Laula, Leelo! Maga, Elga! Maga, Inga! Kas lapse elu koosnebki aina kamandamisest ja seda teevad kõik täiskasvanud? „Tataga [s.t isaga – M. R.] oli palju kergem hea laps olla kui memmega,” avameelitseb Leelo Tungal. Tugev isakuju <strong>on</strong> mõjutanud nii Tungla kui ka Luige lapsepõlve. Viivi Luige isa oli seda meelt, et pojengidega saab võidelda nõgeste vastu ja õunapuudega lepavõsa vastu. Leelo Tungalt saatis aga juba varasest lapsepõlvest teadmine, et kui istud maailma kõige tugevama mehe kõrval, siis pole miski hirmus (Tungal 2008: 91). Isegi musta mantliga mehed ega kotipoisid pole siis piisavalt ähvardavad. Viimastega ta ise küll kokku ei puutunudki, „aga nende põnevamate sündmuste ja inimeste lugudega oli nagu ikka – kõik nad juhtusid ja tegutsesid enne minu sündimist”, arvab Leelo. Umbes nii oli ju ka Vargamäel – paremad päevad olid olnud kunagi enne. Ema mõju <strong>on</strong> mõlemas raamatus tunnetatav. Ent mõlemas raamatus <strong>on</strong> ema ära – „Seitsmendas rahukevades” kolhoosikorda turgutamas ja „Seltsimees lapses” esialgu ei teagi kus, hiljem selgub, et Patarei vanglas. Ja sealtki viiakse ta ära, arvatavasti sinna, kuhu 84- aastane poolkurt vanaema juba viidud <strong>on</strong>. Ema ei ole küll füüsiliselt olemas, ent tema kohalolu <strong>on</strong> igal leheküljel tunnetatav. Selleks, et ema tagasi tuleks, tuleb ainult hea laps olla. Paljudele kirjanikele <strong>on</strong> kirjutamine omamoodi teraapia. On siiralt hea meel, et Leelo Tungal selle raamatu valmis sai. Peaaegu igas intervjuus <strong>on</strong> ta oma ema lugu rääkinud. Alateadlik hirm – äkki ma ei olnud piisavalt hea – <strong>on</strong> teda ilmselt aastakümneid jälitanud. Tudengipõlves mõttes mõlkunud poeemist <strong>on</strong> tänaseks valminud kogupereraamatu esimene osa. Selle kirjutamine võttis kümmek<strong>on</strong>d aastat. Sellest võinuks tulla nukker või isegi kibestunud lugu, aga ei tulnud. Valmis raamat, milles <strong>on</strong> palju muige- või lausa naerukohti. Alltekstist saab kõige paremini aru ilmselt <str<strong>on</strong>g>see</str<strong>on</strong>g> põlvk<strong>on</strong>d, kes <strong>on</strong> ise need keerulised aastad üle elanud. Meedia vahendusel võimendatud sotsialistliku õnnepäikese sära võis täiskasvanutele vägagi julm olla, lapsed õppisid aga ära, et sõnal võib olla mitu tähendust ning mõnikord jääb kõige tähtsam hoopis sõnade vahele. Kes selle oskuse lapsepõlves omandas, sellel ei olnud hilisemas elus teksti mõistmisega raskusi. Need lapsed taastasid suureks saades Eesti Vabariigi. Tiia Toomet rõhutab oma raamatu eessõnas, et nõukogude periood ei olnud midagi muutumatut ega ühetaolist. Kõik need lood õnnelikust lapsepõlvest (kas siis jutumärkides või ilma) ei ole nõukogude aja lapsepõlve rehabilitatsio<strong>on</strong> ega hukkamõist. Suurte inimeste suured mured jäid lapsepõlvemaa kaitsvate piiride taha. See <strong>on</strong> lihtsalt üks killuke minevikku, kust praegune keskealiste põlvk<strong>on</strong>d pärit <strong>on</strong>. See <strong>on</strong> ühe põlvk<strong>on</strong>na lapsepõlve lugu. See põlvk<strong>on</strong>d <strong>on</strong> tulnud lapsepõlvest, kus heeringa koorimine tundus puhta raiskamisena: „Kes siis heeringat koorib?” imestas Viivi Luige vanaema „Seitsmendas rahukevades”. Oma lapsi aga pesi <str<strong>on</strong>g>see</str<strong>on</strong>g>sama põlvk<strong>on</strong>d kahhelkividest kiiskavas vannitoas ja nende lapselastele <strong>on</strong> juba peaaegu pool maailma viisavabalt käes. Aitäh autoritele, kes sellest ajast ausalt, siiralt ja emotsi<strong>on</strong>aalselt jutustavad. Pärast niisuguste raamatute läbilugemist ei deklareeri võib-olla ka eespool mainitud neiu või mõni teine tulevane noor tudeng valjuhäälselt, et nõukogude ajast pole ju mitte midagi rääkida. Kirjandus
Luik, Viivi 1985. Seitsmes rahukevad. Tallinn: Eesti Raamat. Toomet, Tiia (koost) 2007. Õnnelik lapsepõlv. Tallinn: Tänapäev. Tungal, Leelo 2008. Seltsimees laps ja suured inimesed. Tallinn: Tänapäev.
- Page 2 and 3:
SISUKORD Saateks Ädu Neemre 2000 K
- Page 4 and 5:
Lastekirjandus - <
- Page 6 and 7:
kooli saabudes otsekohe kikivarvul
- Page 8 and 9:
Parijõgi) on saksa mõjutustel pü
- Page 10 and 11:
Pidepunkte eesti lastekirjandusest
- Page 12 and 13:
Fantastilisi lugusid kirjutavad-joo
- Page 14 and 15:
2) pärimuskultuuri (rahvalaul, -ta
- Page 16 and 17:
sellega isiklikku suhet looma: „S
- Page 18 and 19:
Nõukogude eesti lastekirjanduse ri
- Page 20 and 21:
hinnati ilmumisajal ja mis pole oma
- Page 22 and 23:
saime. Iseasi, kas ta üldse peab?
- Page 24 and 25:
Tuleb välja, et seiklusi võib oll
- Page 26 and 27:
Lõpetuseks tsiteerin taas Terry Pr
- Page 28 and 29:
pannes kannab tekst ka sisuliselt.
- Page 30 and 31:
Näidendis „Hiired pööningul”
- Page 32 and 33:
Lastekirjandus - k
- Page 34 and 35:
On veel üks unarusse jäänud läh
- Page 36 and 37:
koerakutsikas tuua üle mitme riigi
- Page 38 and 39:
Ema suudab mõne tunni jooksul (ise
- Page 40 and 41:
aamatust nõu, kuidas ühe probleem
- Page 42 and 43:
nähtused, nagu äri ajamine, eraom
- Page 44 and 45: paistel uudistega toidad... Peaksin
- Page 46 and 47: Kaseniit ütleb „Päikesekellas
- Page 48 and 49: pikemalt avama, kirjeldan põgusalt
- Page 50 and 51: alustel - need on puuliigid, mida s
- Page 52 and 53: Tasakaalustamatuse põhjused ja sel
- Page 54 and 55: tekkinud teatud kirjanduslik vaakum
- Page 56 and 57: pusle- ja riide-, mänguasja- ja va
- Page 58 and 59: on eesti lastekirjandusel oht kujun
- Page 60 and 61: Hoolsal lugemisel hakkas silma, et
- Page 62 and 63: korras, tõi kingitusi, aga kui sü
- Page 64 and 65: Jäljed hiies Ajaloost ja pärimuse
- Page 66 and 67: puudutasid puu krobelist koort. Nü
- Page 68 and 69: ingi. See keerles esialgu aeglasema
- Page 70 and 71: Kes kirjutab? Kes loeb? Noorteraama
- Page 72 and 73: noore inimese suu kaudu, ent loodud
- Page 74 and 75: saavad nad tagasi Mari juurde ja Ma
- Page 76 and 77: Sadakond aastat hiljem kirjutab Jur
- Page 78 and 79: Vepsa muinasjutte. Tallinn: Periood
- Page 80 and 81: koostöö on dünaamiline ja tasaka
- Page 82 and 83: Konn näitab keelt printsessile ja
- Page 84 and 85: juurde edasi läinud. Mulle oleks m
- Page 86 and 87: Harry Potteri sari on saanud väga
- Page 88 and 89: tolmuimejaga. Jemets kasutab vene m
- Page 90 and 91: 2008 Tähtsatest asjadest elus ja l
- Page 92 and 93: kolmekümne.” (Tungal 2008: 212.)
- Page 96: Algupärase lastekirjanduse päeva
- Page 105: [10] Itamar Even-Zohar. The Positio
Change language