Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu
Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu
Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Tasakaalustamatuse põhjused ja sellega kaasnevad ohud<br />
Vaatamata tuntud argumendile, et väikese lugejask<strong>on</strong>naga kultuur peabki palju tõlkima, sest milleks<br />
„hakata kohapeal kõike seda uuesti välja mõtlema, mis vahepeal mujal ja muudes keeltes <strong>on</strong> juba<br />
kirja pandud”[9], näib mulle praegune olukord siiski üsna tasakaalust väljas. Mida rohkem vaadata<br />
ajas tagasi, uue aastatuhande alguse ja 1990. aastate poole, seda jõulisemalt domineerib<br />
tõlkekirjandus omamaise kirjanduse üle. Vahe <strong>on</strong> viimasel ajal vähenenud selle arvelt, et aastaaastalt<br />
<strong>on</strong> ilmunud üha rohkem algupärast kirjandust. Arvatavasti <strong>on</strong> kirjastused üle saanud 1990.<br />
aastate alguse majanduslikust madalseisust, mis muutis algupäraste illustratsio<strong>on</strong>idega eesti<br />
lasteraamatu väljaandmise kulukaks. Samuti <strong>on</strong> muutunud lugeja käitumine. Suurenenud <strong>on</strong> rahva<br />
üldine ostujõud ja paranenud ka inimeste kirjanduslik maitse. Veel mõni aeg tagasi eelistati<br />
kodumaisele lasteraamatule uhkete klantspiltidega tõlkeraamatut, nüüd <strong>on</strong> aga üha rohkem hakatud<br />
hindama head eestikeelset ja -meelset kirjandust. Peale selle näitavad arvud, et ka tõlketoodang <strong>on</strong><br />
viimastel aastatel veidi vähenenud. Minu meelest annab <str<strong>on</strong>g>see</str<strong>on</strong>g> tunnistust nii rohkem läbikaalutud<br />
tõlkeotsustest ja põhjalikumast turuanalüüsist kui ka raamatuturu üleküllastusest teatud<br />
valdk<strong>on</strong>dades. On ju selge, et igal aastal ei ole vaja välja anda ühtesid ja samu Disney koomikseid<br />
või Astrid Lindgreni raamatuid, sest ükskord <strong>on</strong> nad enamikus kodudes olemas ja niipea enam uut<br />
ostma ei hakata. Kuidas aga siiski kujunenud olukorda hinnata? Millest toodud arvud tegelikult<br />
räägivad?<br />
Tõlketeoorias <strong>on</strong> levinud arusaam, et kui tegemist <strong>on</strong> tasakaalustatud kultuurisituatsio<strong>on</strong>iga,<br />
siis tõlgitakse üldjuhul selleks, et täita mingeid arengutühikuid või -lünki. Vastava maa vastutavad<br />
isikud või institutsio<strong>on</strong>id valivad muukeelse kirjanduse hulgast välja need teosed, teemad, žanrid<br />
vms, millest oma kirjanduses puudust tuntakse. Millised siis <strong>on</strong> need kodumaise kirjanduse<br />
arengutühikud või valged laigud, mida tõlked peaksid aitama likvideerida, ehk teisiti küsides:<br />
missugused valdk<strong>on</strong>nad <strong>on</strong> eesti laste- ja noortekirjanik ja tema kirjastaja jätnud oma välismaa<br />
kolleegile? Kas „jätma” <strong>on</strong> siin õige sõna või peaks hoopis rääkima „kaotusest”?<br />
Tõepoolest tundub, et kodumaise kirjanduse tootjad ei ole niisama lihtsalt oma positsio<strong>on</strong>e<br />
loovutanud, vaid <strong>on</strong> need kaotanud karmis k<strong>on</strong>kurentsis põhiliselt tõlkekirjandust vahendavatele<br />
kirjastustele, ja sageli neist endast mitteolenevatel põhjustel. Mitmed neist kirjastustest <strong>on</strong> rahakate<br />
ja mõjuvõimsate välismaa korporatsio<strong>on</strong>ide käepikendused, mis suudavad põhjalikult katta kõik<br />
kirjandussüsteemi alaharud – ka näiteks nende teemade või vormide osas, mis alles aasta tagasi said<br />
kenasti kas algupärandite või tõlgetega täidetud, ja sõltumata sellest, kas vajadus selliste raamatute<br />
järele <strong>on</strong> või mitte.<br />
Vaadakem näiteks kirjastuste Egm<strong>on</strong>t Est<strong>on</strong>ia, Ersen või miks ka mitte mõne eestipärase<br />
nime taha varjunud, ent välismaa raha abil töötava kirjastuse viimaste aastate väljaandeid. Neist<br />
leiab rohkem tõlke- kui omamaist kirjandust, kusjuures paljude tõlkeraamatute vajalikkuses võib<br />
julgelt kahelda. See toob kaasa olukorra, kus eestikeelsel originaalkirjandusel ei ole enam ruumi ja<br />
võimalust ennast raamatuturul kehtestada, sest tõlked <strong>on</strong> täitnud poelettidel kogu vaba pinna.<br />
Sellega seoses tekib paratamatult ka tunne, et meie kirjanduse üle ei valva mitte kodumaised<br />
autorid, kirjastajad, kaubitsejad ja teised asjaomased isikud, kes valivad tõlgitavad teosed välja ja<br />
toovad poelettidele vastavalt eesti lugeja vajadustele, vaid hoopis mõningad välismaa kirjastuste<br />
Eesti filiaalid, kes siinset arengut dikteerivad ja ennast turul kehtestada püüavad. Niisuguste<br />
kirjastuste peamine eesmärk näib olevat vaid oma kukru täitmine, mitte eesti laste tegelikud huvid<br />
ja vajadused. Teisalt <strong>on</strong> ju teada, et ka kirjastus <strong>on</strong> eelkõige kasumit tootev ettevõte, mitte<br />
rahvusliku missio<strong>on</strong>i täideviija, mistõttu ei maksagi talt oodata väga aatelist käitumist. Siiski<br />
sooviks, et kirjastused ilmutaksid oma valikus veidi rohkem vastutustunnet, sest olgem ausad,<br />
kellele <strong>on</strong> vaja neid üsna mõttetuid ja üheplaanilisi printsessi- ja nõialugusid, kõiksuguseid une-,<br />
jõulu- ja loomajutte, mis igal aastal turule paisatakse ja mis ei torka silma ei erilise keeleilu ega<br />
mõttevõlu poolest.
Change language