Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Loov tühjus
Pildi ja teksti harmoonia ja disharmoonia illustreeritud lasteraamatus
Krõõt Kaljusto-Munck
Ettekanne põhineb minu kursusetööl „Samspil og uoverensstemmelse mellem tekst og billede i
90’ernes børnebilledbøger”, mis on kirjutatud (koostöös kursusekaaslasega) Kopenhaageni
raamatukogunduse ja infoteaduse koolis laste multimeedia valikaine käigus.
Raamatukoguhoidjad peavad oskama hinnata raamatuid, et neid sobivalt vahendada.
Tulevaste raamatukoguhoidjatena esitasime endale küsimuse: kuidas hinnata illustreeritud
lasteraamatuid? Kas on olemas mingi teoreetiline valem või töövahend, mida me igapäevases töös
saaksime kasutada?
Illustreeritud lasteraamat jutustab lugu tekstis ja pildis, mis on kaks täiesti erinevat
väljendusvormi. Kõrv püüab teksti ja pilk pilte. Kui neid koos kasutada, tekib tervik. Ulla Rhedin,
illustreeritud lasteraamatute uurija, nimetab illustreeritud lasteraamatut „kolmandaks meediumiks”.
See ei ole ei kunst ega kirjandus, kahe erineva väljendusvormiga kunstiliigi kohtumisel loob pildi ja
teksti vaheline dünaamika uue väljendusviisi.
<strong>Lastekirjandus</strong>e uurija Kirsten Bystrup, kes on olnud ka Taani kultuuriministeeriumi
lasteraamatute illustraatorite auhinnažüriis (1989–1997), kirjeldab taani lasteraamatute
illustratsioonide muutumist 1940. aastatest tänapäevani ja leiab kolm muutust.
1. Muutus teksti tähtsuse määras. Varem oli oluline teksti piltides korrata, aga enam <strong>see</strong> nii
ei ole. Tänapäeval on tekst kunstniku oma kujutluse aluseks, ta tutvub tekstiga, laseb selle endast
läbi ja jutustab oma loo, mis jookseb tekstiga paralleelselt, sellega aeg-ajalt lõikudes.
2. Muutus piltide väljendusvõimes. 1940. aastatel olid illustratsioonid ülevaatlikud ja
sisaldasid kergesti loetavaid, lihtsaid sõnumeid. 1990. aastate illustratsioone iseloomustab sõnumite
ja küsimärkide rohkus.
3. Muutus illustraatorite soovis luua piltides lastele äratuntavust. 1940ndatest 1980. aastateni
oli illustraatorite püüdeks luua harivaid pilte, mis kirjeldaksid tegevust loomutruult, annaksid lastele
aimu asjadest nii, nagu nad on. Noored 1990. aastate illustraatorid nägid illustreeritud lasteraamatu
pilti iseseisva kunstina. Piltidest võib leida sõnumeid, millel pole tekstiga mingit seost ja mis võivad
tuleneda näiteks kunstniku poliitilisest või sotsiaalsest suunitlusest.
On olnud juttu ka sellest, et kirjanikud ja kunstnikud loovad lasteraamatuid „lapsele neis
endis”. André Wang Hansen (kunstiajaloolane, lasteraamatute illustraatorite auhinnažürii liige
1989–1992) on mures, et andekad noored illustraatorid joonistavad rohkem i<strong>see</strong>ndale kui tänapäeva
lastele. Talle tundub, et need raamatud ei sobi lastele. Wang Hansen väidab koguni, et illustreeritud
lasteraamatu sihtgrupiks ei olegi enam lapsed, sest neid raamatuid ostavad, hindavad, laenavad ja
vahendavad täiskasvanud.
Illustreeritud lasteraamatu imago ühiskonnas on tõusnud, tõsised päevalehed annoteerivad
häid lasteraamatuid kõrvuti tõsiste täiskasvanute raamatutega. Illustreeritud lasteraamatuid ei
vaadelda enam illustreeritud tekstina, vaid hinnatakse eraldi teksti ja pilte ning nendevahelist
koostööd ja erinevust.
Noore põlvkonna kunstnikest on sirgunud võrdväärsed loojad. Nad jutustavad lugu
paralleelselt kirjanikuga. Neil on oma lugu. Mõnikord lähevad nad kirjandusteoreetikute arvates
oma soovis muljet avaldada isegi liiga kaugele ja unustavad, et keeleline ja visuaalne
väljendusvorm peavad üksteist täiendama, mitte üle trumpama.
Väga põnevad, hoogsad ja tabavad pildiraamatud on need, kus kirjaniku ja kunstniku