Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

mõned kosmoseteemalised või maadeavastustest pajatavad raamatud, samuti rongidest ja
mitmesugustest masinatest rääkivad tekstid, mis täitsid kahtlemata meie algupärases kirjanduses sel
ajal laiutanud lünka. Järgmistel aastatel on jätkunud sama suund, lisandunud on James Fenimore
Cooperi, Alexandre Dumas’, Michael Ende ja paljude teiste maailma laste- ja noortekirjanduse
tippautorite teosed. Rõõmustav on, et 1996. aastal jõudsid eesti laste ja noorte lugemislauale Jostein
Gaarderi filosoofiliste sugemetega bestseller „Sofie maailm”, J. R. R. Tolkieni ning Ursula Le Guini
fantastilis-müstilised teosed ning muidugi Berti-lood.
Berti ja tema kirjanduslike poolvendade Sune ja Emanueli tähtsust Eesti kirjandusmaastikul
on võimatu üle hinnata. Kõik nad on sündinud rootsi autoritandemi Anders Jacobssoni ja Sören
Olssoni käe all ja andnud eestikeelsele laste- ja noortekirjandusele tagasi vahepeal kadunud
poisteraamatu. Või nagu hea kolleeg Krista Kumberg oma aastataguses Postimehe arvustuses
mainis, panid need tekstid lugema ka „niisugused poisijõmmid, kes enne seda vabal tahtel käsi
raamatuseks ei teinud”.[11] Berti, Sune ja Emanueli menu on hea näide sellest, kuidas mõni tekst
lihtsalt tuleb, näeb ja võidab, kui tõsiseid konkurente silmapiiril ei ole. Mis sest, et need lood on
i<strong>see</strong>nesest banaalsed ja meelelahutuslikud, mis sest, et neis mingit erilist märulit ei toimu.
Rootslaste tekste on lihtsalt lahe ja lõbus lugeda, pealegi on nad kirja pandud muhedas slängilikus
kõnekeeles, mis võidab kiiresti noore inimese sümpaatia. Eks küsige tänaste teismeliste poiste
käest, kas nad Agu Sihvkat, Salu Juhanit, Jõhvi Joosepit, džuudopoisse – Jüri Parijõe säravaid
tegelasi Teraspoisiga eesotsas ei julge mainidagi – üldse tunnevad. Kardan, et mitte. Joosep Toots ja
tema sõbrad ehk meenuvad meie endi kirjanduslikust poistegaleriist, kui sedagi... Niivõrd kokku
kuivanud näib eesti oma poistekirjanduse maastik, niivõrd aegunud ja kauged tunduvad nende
tegemised. Sellevõrra lihtsam on muidugi tõlgetel saavutada meie kirjandusmaastikul dominantne
roll ning kujundada tänapäeva eestikeelse poistekirjanduse nägu ja tegu. Kui siia juurde lisada ka
Harry Potter, kes sisenes eesti kirjandusturule väga jõuliselt 2000. aastal ja on püsinud tänaseni
lugejate huviorbiidis, siis on selge, et meie oma kirjanduslikel poistel tuleb kaasarääkimiseks ja
lugeja tähelepanu võitmiseks kõvasti pingutada. Kas äsja kultuurkapitali lastekirjanduse auhinnaga
pärjatud Jaan Rannapi „Nelja nimega koer” (2004) ja Jaanus Vaiksoo samuti juba tunnustust
leidnud „Lumemöll” (2004), milles mõlemas peategelasteks vahvad eesti poisiklutid, suudavad
välismaisele „tõlkeabile” poisteraamatu osas vastu hakata? Elame-näeme ja loodame!
Raamatubibliograafiat edasi sirvides võib märgata, et alates 1990. aastate teisest poolest on
hoogustunud igasuguste tõlgitud lasteentsüklopeediate ja teatmeteoste väljaandmine. On ilmunud
loodus- ja teadusentsüklopeediaid, põhjalikke ülevaateteoseid inimkeha ehitusest, ookeanis
elavatest organismidest, autodest, jalgpallist, mitmesugustest leiutistest, ehitistest, maailmaimedest
või muudest põnevatest asjadest. Tuleb tunnistada, et eespool tutvustatud statistika ei petnud:
populaarteadusliku kirjanduse valdkonnas on tõlkekirjandus eesti raamatuturul saavutanud
liidripositsiooni ja teda ei ohusta seal esmapilgul miski. Iseasi muidugi, kui laps tahaks saada
põhjalikke teadmisi oma kodumaa ajaloo, geograafia, looduse, maavarade, majandus- ja
tööstusharude, inimtegevuse ning tuhande muu asja kohta. Kelle või mille poole pöördub ta siis, kui
kooliõpikust või mõnest eriteemalisest raamatust väheks jääb? Lastele mõeldud algupärane
laiahaardeline teatmeteos, mis käsitleks nii maailma kui ka Eesti eluolu, meil puudub. Ja tundub, et
seda esialgu vaja ei lähegi, sest tõlge on täitnud tühiku ja võtnud omamaiselt kirjanduselt võimaluse
esile kerkida. Vaevalt, et kodumaised autorid ja kirjastajad niipea mitukümmend aastat tagasi
ilmunud ENEKE-se eksperimenti kordama hakkavad.
Bibliograafiaga jätkates ja meenutades, mis viimastel aastatel raamatukauplustes silma on
hakanud, tuleb mainida veel ühte liiki tekste, mida meie kirjandussüsteemis varem nii massiliselt ei
esinenud. Tegemist on tarbimiskultuuriga kaasas käiva nähtusega, mida iseloomustab hästi
märksõna tegelusraamat. Tegelusraamat on lasteraamatu alaliik, mis võimaldab peale lugemise ka
aktiivset käelist tegevust või (välja)mõtlemist. Klassikalisi tegelusraamatuid, näiteks joonistamis- ja
värvimisraamatut, nuputamis- ja ristsõnaraamatut või meisterdamisraamatut, milles raamatu osi
eemaldades saab enesele mõne mänguasja valmistada, on ilmunud ka eesti autoritelt. Selliseid
raamatuid on teada juba nõukogude ajast. Tänapäeval aga pakutakse lapsele kleepsu- ja krõpsu-,