Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

2000
Kõige tähtsam õpik on juturaamat
Kogemusi Rootsi koolist ja raamatukogust
Helga Nõu
Tänapäeval loetakse Eestis ja kogu läänemaailmas järjest vähem raamatuid, tunduvalt vähem kui
näiteks 20 aastat tagasi. Loetakse küll ajalehti ja ajakirju ning otsitakse teavet interneti kaudu, aga
ilukirjanduse lugemine on jäänud tagaplaanile. On vähe vaba aega ja on palju muud, millega seda
aega täita. Televisiooni ja arvuti kaudu saadakse informatsiooni ning elamust lihtsamini ja kiiremini
kätte kui raamatust. On isegi ennustatud, et raamat tulevikus hoopis tarbetuks muutub ja kaob.
Kirjandus on aga suur ja tähtis osa meie kultuurist. Me ei taha siiski uskuda, et raamat täiesti
oma otstarbe kaotab. Küll aga peaks lugemist tiivustama ja selleks uusi abinõusid tarvitusele võtma.
Lapsi ja noori tuleb harjutada lugema. Ei piisa pelgalt tähtede ja sõnade kokkulugemise oskusest.
Juturaamatusse sis<strong>see</strong>lamist, nii et raamat huvi ja elamust pakub, peab harjutama.
Olen töötanud ligi 30 aastat Rootsi koolis, muu hulgas ka rootsi keele õpetajana. Selle aja
jooksul on vahetatud koolisüsteeme ja ära proovitud mitmesuguseid pedagoogilisi meetodeid.
Viimastel aastakümnetel on edukalt esile tõstetud raamatulugemist. Võib ilma pikemata öelda, et
Rootsi kooli kõige tähtsam õpik on juturaamat. See kehtib peaasjalikult nooremate klasside, 1.–6.
õppeaasta kohta. Toon mõningaid näiteid meetodi kasutamisest.
Igal õpilasel peab alati olema lugemisel olev juturaamat, „klassiraamat”, mis on tal
käepärast klassis, koolipingis, sahtlis või riiulil, kus ta oma asju hoiab. Selle „klassiraamatu” valib
ta ise kooliraamatukogust ja selleks võib olla mis tahes ilukirjanduslik raamat, algupärand või tõlge,
kus on parajal määral teksti. (Üksnes jutumullidega koomiksid pole lubatud, samuti mitte
teatmeteosed.) „Klassiraamatut” loeb õpilane kõikidel vabaks jäänud minutitel koolipäeva jooksul.
Kui ta näiteks matemaatika või ajaloo tunnis oma aineülesannetega valmis jõuab, kasutab ta
ülejäänud aega tunni lõpuni „klassiraamatu” lugemiseks. Koju seda raamatut viia pole lubatud.
(Kodulaenuks on teised raamatud.) Õpilane peab ise silmas pidama, kui raamat lõpule jõuab, et
õigel ajal uus „klassiraamat” valida.
Kui „klassiraamat” on läbi loetud, kirjutab õpilane selle kohta väikese arvustuse selleks
otstarbeks määratud vihikusse. Ta kirjutab sinna raamatu pealkirja, autori nime ja illustreerija,
jutustab lühidalt sisu ja avaldab oma arvamuse – kas raamat on näiteks põnev, naljakas, kurb või
igav. Arvustuse kannab ta ka suusõnalise harjutusena klassile ette (kas loeb või jutustab vabalt).
Variandina eelnevast võib teha „raamatupuu”. Selleks joonistatakse suurele paberile raagus
puu, tüvi ja oksad, ning kinnitatakse seinale. Õpilased joonistavad õppeaasta jooksul iga loetud
raamatu kohta „puulehe”, millele kirjutatakse andmed ja lühike arvustus. „Leht” on algul eraldi
paberil, aga lõigatakse välja ja kinnitatakse knopkaga puu võrasse. Klassikaaslased, kes endale
parajasti uut sobivat „klassiraamatut” otsivad, võivad „lehtede” seast inspiratsiooni saada.
Emakeele tunnis kasutab õpetaja juturaamatut, s.o iga õpilase erinevat „klassiraamatut”
grammatika või õigekirjutuse õpetamiseks. Näiteks võib õpetaja koostada ülesandeid, kus iga
õpilane peab leidma oma raamatust 20 omadussõna ja neid käänama. Võib otsida sõnu teatud
häälikuga, võõrsõnu, looduskirjeldusi, värve mingis seoses ja palju muud. Loomulikult on igal
õpilasel vastavalt tema raamatule erinevad vastused.
Mõnes koolis algab ühe nädalapäeva hommik kogu kooli vaikse lugemistunniga. Juba
välisuksel on silt: „Tasa, kogu kool loeb!” Õpilane ei oota siis tunni ametlikku algust, vaid hiilib