Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

kurjus hävitab i<strong>see</strong>nnast. Head tegelased ei taipagi, et nende vastu paha plaanitakse, ja nurjavad
oma süütuses pahade ponnistused.
Näidendis „Vapper keefir” on kurjaks tegelaseks Banaanikoor prügikastist. Nagu mingi
agulipätt mullu ja muiste, on <strong>see</strong>gi endale pähe võtnud, et tema prügikast on Aafrika ja tema ise
kuningas Tarzan I. Tühi ketšupipudel olgu gorilla ja hõbepaber papagoi. Viimane ei taha vabaduse
võtmisega leppida nagu ka mitte prügikastieluga. Banaanikoor aga surub julmalt oma elunägemist
teistele peale.
„Sirlis ja Siimus...” nimetab kirjanik Kivirähk kirjanik Lammast otsesõnu kurjaks. Mees
ajab pedantselt oma õigust taga, ei mõista nalja ega kaaskodanikke: „Härra Lammas oli vanem
range mees, ta elas üksi ja ema-isa ütlesid, et ta on kirjanik.” Härra Lammas kirjutas ainult hästi
tõsiseid ja süngeid raamatuid. Alati lõppesid need väga halvasti, keegi jäi auto alla, kukkus
kuristikku, uppus või pandi lihtsalt vangi... Teistele inimestele need lood eriti ei meeldinud,
inimesed ei tahtnud tema raamatuid osta ja <strong>see</strong> tegi teda veel kurjemaks. Ta ei vaadanud kunagi
isegi televiisorit, rääkimata sellest, et oleks käinud kusagil lõbutsemas. Härra Lammas ainult töötas.
Raamatud said väga paksud ja väga koledad. Ometi oli ka sellel isandal olnud oma unistus siilikese
näol, enne „kui härra Lammas suureks kasvas ja otsustas hakata targaks meheks, kes loeb üksnes
keerulisi raamatuid ega tegele unistustega”. (Mina küll ei tea, miks tuleb mul selle koha peal meelde
kultuurkapitali žürii, kelle otsuse kohaselt eelmise aasta parimaks lasteraamatuks arvati Heino Kiige
„Kuresaapad”!) Lambale tuleb lapsepõlv meelde ja temast saab veel kirjaniku ja kaaskodanikuna
asja.
Pahade hulka on arvatud ka kaks õpetajat: Nimelt Sirli ema võimlemisõpetaja, kes on ema
unistuste lossis keldrikongi pandud selle eest, et sundis kunagi last üle kitse hüppama. Ja muidugi
matemaatikaõpetaja – „pisike kuivetu naisterahvas ja tema prilliklaasid olid paksud kui ninasarviku
nahk. „Vait!” käratas õpetaja koleda häälega, [---] ning ta jäi tahvli ees seisma, nägu karm ja jalad
võimukalt harkis.” Aga <strong>see</strong>sugune koolilapse õudusunenägu mässitakse klassiruumi kardinasse
nagu muumia ja viiakse Aafrikasse ahve kantseldama.
Ega rohkem päris pahu meelde tulegi.
Mida Kivirähk siis vastandab, kui ta head ja kurja omavahel sarvipidi kokku ei lase? Ta
vastandab ellusuhtumisi, elulaadi. Kirjanik väänab protestantliku edasipüüdliku ellusuhtumise
kohaselt väärtuslikud jooned, nagu töökus, tõsidus, alalhoidlikkus jne, karikatuuriks ning tõstab
troonile sellesama ellusuhtumise silmis taunitud jooned, nagu kerge meel, muretus, mugavus,
mängulisus, fantaasialend.
Võtame näidendi „Sibulad ja šokolaad”. Härra Punn on selgelt ebasümpaatne. Ta kiitleb
lausa masohhistlikult oma töökusega: ta olevat juba enne sündimist tööle pandud – ema neelas
koorimata kartulid alla ja Punn kooris need ema kõhus olles ära. Ta tunneb end kehvasti, kui ei saa
kogu aeg midagi kanda, talle meeldib, kui ta käed on rakke täis nagu juust auke, ilma rakkudeta
käed valutaksid... Punn sööb sibulat, sest <strong>see</strong> teeb töökaks, ja ta vihkab šokolaadi. See tuleks maa
sisse kaevata või uputada. Punn tahaks kõik loomaaia loomad ka tööle panna – mis need elajad
vahivad niisama, munegu, vedagu, lasku end lüpsta! Punni-sugustega pole mõtet vaielda, neile tuleb
nagu kratile anda säherdune töö, mis ta jalust ära koristaks ja mis laseks tal end võimekana tunda –
nagu näiteks kivide vahulekloppimine.
„Kaelkirjakus” on Kaie isa ja ema hästi korralikud, töökad, asised ja tõsimeelsed kodanikud.
Neil on oma maja, aed, marjapõõsad ja sellest kõigest tingitud mured. Nad söövad tihti ja palju ega
mõista miskit peale hakata oma fanta<strong>see</strong>riva tütrekesega. Nende mõtted liiguvad maateral, nad on
riigi alustalad, aga naeruväärselt nürid ja piiratud.
Keldrikakandi elu „Kakandis ja kakandis” seisneb toidu varumises, söömises, kartuli
luusselaskmises. „Mida sulle siis tarvis on?” küsib ta rahulolematult põllukakandilt siira
imestusega.