Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

2006
Isa metsas, saba seljas
Krista Kumberg
Elu on täis üllatusi. Nii ei kõnele ma täna teps mitte sellel teemal, mis kavas kirjas. Paljudki teavad,
kui vara on tarvis oma ettekande teema paika saada. Aga Terry Pratchetti „Kettamaailma” kombel
on meilgi siin õhus ohtralt hulkuvaid inspiratsiooniosakesi ja mõni neist põrkub peaga märksa
hiljem, kui seda vaja oleks olnud.
Minu pead tabanud inspiratsiooniosake kandis nime „Ruudi”. Selles Aare Toikka ja Aarne
Mägi raamatus ei ole nimitegelasel isa. „Oli üks lahe sell, mängis hästi kitarri ja sõitis talvel
lumelauaga. Igav temaga ei hakanud. Aga last ta ei tahtnud, ütles, et ei julge nii suurt vastutust enda
peale võtta.” (Lk 149.) Nii kõneleb ema oma pojale tema isa lugu. Ruudi korraldab papakonkursi,
sest teda ei lastud ilma isata viikingilaevale. Vahikorras olev viiking ütles ilma vähimagi
tagamõtteta, et poiss, otsi oma isa üles, sest arvas, et poisi isa on laadamöllus kaotsi läinud. Ruudi
võttis meest sõnast.
Ilma isata lapse teema on meie lastekirjanduses ammuilma <strong>see</strong>s. Tsitaat Oskar Lutsu
„Kevadest”: „Nutuse näo ja punaste silmadega, <strong>see</strong>, kellelt mõned naerdes küsisid: „Poiss, kus su
isa on?” ja mispeale teised kohe vastasid: „Isa metsas, saba seljas” – <strong>see</strong> oli Visak.” Nutust Visakut
oli hea kiusata ja süüdlaseks teha, sest teda ei kaitsnud keegi. Ilma isata laps paiknes
poistehierarhias madalaimal redelipulgal.
Isa olemasolu olulisuses ei kahtle küll mitte keegi. Paraku on praegu kooliõpetajal raske
tähistada oma klassiga näiteks isadepäeva, sest mingil osal õpilastest isa kas puudub, on pere juurest
ära läinud, uue pere loonud jne. Teema nõuab delikaatset lähenemist.
<strong>Lastekirjandus</strong> on siingi valmis lapsele appi tõttama. Vaatame, kuidas suhtub omamaine
uuem laste- ja noortekirjandus isadesse ja/või nende puudumisse. Kas on ülekaalus sarjav või
tunnustav suhtumine? Kuidas põhjendatakse lastele meeste lahkumist pere juurest või nende
enesekeskset hoolimatut käitumist kodus. Kõrvale võtsin Moni Nilsson-Brännströmi Tsatsiki-lood,
mille lõbusa teksti varjus on lai valik peremudeleid ja -probleeme. Rõõme ikka ka!
Isade teema on nagu kahe teraga mõõk. Ühest küljest kulub perehülgajatele nuhtlus täitsa ära.
Teisest küljest, kas on tarvis meeste ja isade niigi katkuda saanud renomeed veel sakutada. Üha
rohkem kostab hääli, et mehi tuleks enam hoida, sest nad on viletsamad kohanejad. Ja õige ka.
Tegelikult on ju hoopis rohkem neid isasid, kes kärata, tunnustust nõudmata oma rolli
täidavad. Niisuguseid kirjeldab ka lastekirjandus, küll kõrvaltegelasena, aga hoolivana ja olulisena.
Kui on lapsi, kelle elus selline isa puudub, siis ehk oleks hea neile vähemasti raamatus näidata,
milline <strong>see</strong> olema peaks. Juhul kui tegu poisslapsega, mõistaks ta siis eeskuju võtta. (Naiivne lootus
muidugi. Käitumismudelid tekivad ikka igapäevaelu, mitte kirjanduse põhjal. Aga loota ju võib.)
Vaatlusalused raamatud kõnelevad laste lähedusevajadusest, soovist end turvaliselt tunda.
Neile pole palju vaja – rääkida, kusagil koos isaga käia, midagi seltsis ette võtta, raskel hetkel sülle
pugeda või muul moel kaitstust tajuda. Tunda, et keegi võtab lapse mure ja vaeva enda kanda. Näha,
et minu isa on minu poolel. Suhe emaga on, muide, kuidagi argisem. Tundub, et <strong>see</strong> on ju nii
normaalne, et mul on ema ja tema hoolitseb, armastab, ei küsi midagi vastu, temaga kõlbab natuke
paha ka olla. Isa armastus ja tunnustus – need on aga erilised.