Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

muinasjuttudest tuntud tegelasi jne.
Emilial on terve hulk tütarlastele iseloomulikuks peetavaid jooni. Ta on edev, uudishimulik,
eneseteadlik, põikpäine. Aga ka praktilise loomuga ja hakkaja. Ta teeb tempe ja räägib lollusi,
samas ütleb aga midagi ootamatult arukat. Nagu laps. Tal pole vähimatki soovi inimeseks saada.
Küsimusele, mis olend ta on, vastab Emilia: „Sõltumatu olend!” Ideid on nukul rohkem kui
hulkuval koeral kirpe. Talle heidetakse ette südametust. Nukk ise aga teatab, et tal on süda, mis
valutab, kui sünnib midagi ebaõiglast (lk 296).
Nukk Emmal Mihkel Ulmani vastses raamatus „Nukkude teater” on südame asemel
kogemata oksakoht ja <strong>see</strong> teeb talle talumatut piina, kui tema süüks pannakse kroonprintsi sõge
armastus ja teatri sulgemine. Ka Emma on elutruu nukk, kes meister Mozeri osaval juhtimisel liigub
nagu päris tütarlaps. Prints Kaspar usub, et Emma on elav ja tema armastuse jõud muudab nuku
inimeseks. Nukumeister püüab teda maa peale tagasi tuua, aga peab siiski osalema Kaspari hulluses.
Nukk Emma tunneb Kaspari vastu armastust ja ta tahab printsile meeldida. Selleks on ta
valmis saama kellekski teiseks, kui ta tegelikult on – inimeseks.
Kurikavala apteekri antud rüübe muudab Emma lõpuks tõesti inimeseks. Nukk kõnnib
iseseisvalt, kasvab, räägib, sööb, tema vigastatud näpp jookseb verd. Kuninglik konsiilium
tunnistab Emma inimeseks ja printsile kohaseks kaasaks. Aga peeglid, need räägivad tõtt. Huvitav,
et Emma polnud varem peeglisse vaatama jäänud. Kirjaniku tahtel avastab endine nukk kurva tõe
just pulmapeo eelõhtul. „Praegu ei olnud ta ei inimene ega nukk, ta oli mitte keegi! [---] „Ma olin
nukk ja tahan ka edaspidi nukk olla.”” (Lk 120.)
Sellel muinasjutul puudub ootuspärane õnnelik lõpp. Õnnetu <strong>see</strong> siiski ka pole. Küllap ei
taha autor Emma abil mitte lihtsalt lugu rääkida, vaid öelda midagi olulist eneseks jäämise kohta.
Autor sammub ühte jalga vanade muinasjuttudega, mille kohaselt elutule asjale saab elu sisse
mustade jõudude abiga. Ta põrmustab musta maagia nii vaimses kui ka füüsilises plaanis.
Teatrimaagia <strong>see</strong>vastu on õige ja hea. Teatrimaagia abil elluärganud nukk saab olla inimesele hea
kaaslane, tugi ja abi. „[---] inimesed võisid paariks tunniks oma igapäevased mured kõrvale jätta ja
elada kaasa nukkude seiklustele, mis jutustasid inimestest endist. Ja selleks paariks tunniks
unustasid nad, et tegu on nukkudega.” (Lk 133.)
Need tunnid, mil laps loeb elluärganud nukust, on samuti maagiliselt hingerikastavad ja
aitavad kasvada.
Kirjandus
Collodi, Carlo. Pinocchio seiklused. Tallinn: Varrak, 2006.
Eesti rahvalaulud. I kd, 1. vihik. Tallinn: Eesti Raamat, 1969.
Eisen, Matthias Johann. Eesti imede ilmast II. Tallinn: Eesti Raamat, 1995.
Haavio, Martti. Kalevala lood. Tallinn: Eesti Raamat, 1981.
Hamilton, Edith. Antiikmütoloogia. Tallinn: Eesti Raamat, 1975.
Kreutzwald, Friedrich Reinhold. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Tallinn: ERK, 1978.
Lobato, Monteiro. Kollase Rähni Ordu. Tallinn: ERK, 1964.
Nukuke rohus. Tallinn: Eesti Raamat, 1970.
Oleša, Juri. Kolm paksu. Tallinn: Eesti Raamat, 1966.
Tolstoi, Aleksei. Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused. Tallinn: ERK, 1964.
Truupõld, Irma. Rohelise Päikese maa. Tallinn: Eesti Raamat, 1980.
Ulman, Mihkel. Nukkude teater. Tartu: Elmatar, 2006.