Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Ministeeriumist on lumehelbekesele vaja pikenduse proopuskit jne. Aga tüdrukutele jäid neist
juttudest meelde rüütellikud poisid, kellele habras tütarlaps võis toetuda. Mis sellest, et tegelikult
olid mõlemad pioneerid.
„Kolm paksu” on Juri Oleša ainus lasteraamat. Sündinud intelligentsile raskel ajal, on
sinna sisse kirjutatud teatud poliitiline korrektsus – revolutsioon, mis lõpeb rõhutute võiduga. Välja
tuli meistrikäega loodud romantiline seiklusmuinasjutt, milles ollakse mis tahes vägivalla –
füüsilise, majandusliku ja vaimse – vastu. Nende vastu, kes lapsi vanematest lahutavad,
pirnivarguse eest piitsutavad, rauast südameid siirdada ihkavad, teadlasi puuri pistavad, hirmu abil
valitsevad. Mine võta kinni, mis karvalise raamatuga tegu?
Lapsele on <strong>see</strong> lummav seiklus täis lõhnu, värve, aistinguid. Meenutagem lossi
kondiitriosakonda. „Äkki” ja „nagu” kõlavad raamatus sagedasti, tuues sündmustesse pöördeid ja
silme ette pilte. Ei suuda loobuda toomast näiteks mõnd kujukat võrdlust:
* kork siutsatas nagu varblane;
* tema kannused sarnanesid sabatähtedega (olid nagu reejalased);
* <strong>see</strong>likud näisid roosipõõsastena;
* laternad olid nagu pallid täis hõõguvvalget keevat piima;
* kaarsillad nagu hüppevalmis kassid;
* muutus kottpimedaks ja vaikseks nagu riidekirstus;
* süda hüppas nagu kopikas hoiukarbis või muna keevas vees;
* ta nägi nende pärani avatud silmades tähti peegeldumas;
* kass kukkus pagariemanda sülest nätsti maha nagu tükk toorest tainast.
Selles raamatus on laps ja eluvõõras teadlane valmis vaprateks tegudeks, sest nii on vaja
nende sõprade päästmiseks. Lõpp on pärast dramaatilisi süžeekäike ootuspäraselt õiglane ja hea.
Pinget hoidnud saladused lahendatakse ja taas on lapsed hakkama saanud.
Monteiro Lobato „Kollase Rähni Ordu” üks meelistegelastest on Sipsiku brasiilia teisik
kaltsunukk Emilia, kelle silmad on sinise siidiga tikitud ja kulmukaared nii kõrgel, otsekui imestaks
ta kogu aeg millegi üle. Iseloomult sarnaneb nukk Karlssoniga. Tema perenaine Nöpsnina elab maal
oma vanaema ja tolle neegritarist teenijanna seltsis, tulles ilma ema-isata hästi toime. Tädipojaga
koos mängivad nad elusaks ja isiksuseks mille tahes, kas või lüditud maisitõlviku. Pärast Pinocchio
lugemist tehakse endalegi puunukk ning et <strong>see</strong> on kole ja tumm, talle pannakse talle nimeks Kujuta
Ette. Kutsutakse külla muinasjututegelasi, tehakse kodutsirkust, seigeldakse aia taga metsatukas.
Argipäev teiseneb mõttemängu abil seikluslikuks muinasjutuks, millest on hõlpus turvalisse
argipäeva tagasi pageda. Pole paremat relva kui tädi Nastacia luud! Täiskasvanud mängivad lastega
kaasa. Kunagi pole igav, iga päev juhtub midagi, ja kui ei juhtu, pannakse juhtuma! Muide,
väiksena ei adunud, et kogu lugu on tegelikult mäng. Elav ja rõõmus raamat mõjus tõsielujutuna,
ergutas kujutlusvõimet.
See oli kimbuke kunagisi laste lemmikuid. Nendest leiab, tõsi küll, ühtekokku kaks
revolutsiooni („Kolm paksu”, „Cipollino seiklused”), kolm võitlust agressoritega („Lood
Kukeleegua linnast”, „Kollase Rähni Ordu”, „Sipelgad ei alistu”), kukutatakse diktaator tükkis
huntaga („Kerged sammud”), päästetakse vangistatud sõpru (kõik nimetatud), elatakse utoopilises
ühiskondlikus formatsioonis („Totu ja ta sõprade seiklused”, „Lood Kukeleegua linnast”). Neis
kõigis on nalja, värvikaid ja meeldejäävaid karaktereid. Lapsed või lapsemoodi tegelased tulevad
kõigega toime, ka ilma vanemate toeta. Neil pole kunagi igav. Igal leheküljel juhtub midagi, kuri
saab karistatud, õiglus võidule aidatud.
Neid raamatuid tasub julgelt uute raamatute kõrvale soovitada. Mingid hambahaldjad ja
tõelised kanaemad ei tohiks Timbu-Limbut hoopis välja tõrjuda.