Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

tõlkekirjandus on sellele probleemile pigem tagasihoidlikke lahendusi pakkunud. Viimastel aastatel
on küll ilmunud austerlase Christine Nöstlingeri Greteke Sackmeieri ja tema perekonna lood,
varasemast ajast pärineb samalt autorilt „Vahetuslaps” (eesti keeles 1990) ja värskeima näitena võib
tuua soome-eesti noore debütandi Sofi Oksaneni romaani „Stalini lehmad” (2004), mis kõik
käsitlevad otseselt või kaudselt söömishäirete probleemi. Mängu- või ostusõltuvusest aga ei meenu
mulle ühtki teksti, ei algupärast ega tõlkelist. Eks jääme siis ootama, kas selles valdkonnas on
kiiremad inglise, ameerika, saksa või miks mitte prantsuse keelest tõlkijad, sest viimasel ajal on just
nimelt prantslaste tekste üha rohkem eesti keelde jõudnud.
Lõpetuseks
Kahjuks ei jõua ma siinkohal käsitleda kõiki teemasid või puudutada küsimusi, millele tänapäeva
eesti lastekirjandus alles otsib vastust, kuid usun, et suutsin mõningal määral näidata, et
tõlkekirjandus on vallutanud väga paljudes lastekirjanduse valdkondades keskse positsiooni ja
domineerib omamaise kirjanduse üle. Pikalt võiks ju veel peatuda kirjastuse Avita sarjal „Teravik”,
mis koosneb enamikus tõlketekstidest ja käsitleb paljusid tänapäeva noorele olulisi teemasid, nagu
näiteks sotsiaalne ebavõrdsus, keerulised põlvkondadevahelised suhted, homoseksuaalsus,
haigused, invaliidsus ja surm, alkohol, narkootikumid, vägivald jne. Õnneks on sellest juba mitmel
pool põhjalikult kirjutatud.[12] Samuti ei jõudnud ma rääkida neist arvukatest tekstidest, mis on
viimastel aastatel maailma lastekirjanduse paremikust eesti keelde tõlgitud. Olgu siis tegemist eri
kultuuriruumide lastekirjandusauhindade nominentide või muul viisil pärjatud saavutustega. Leian,
et <strong>see</strong> on igati tervitatav, kui eesti lastele vahendatakse kõrgetasemelist kirjandust, mis pakub nii
põnevaid süžeekäike kui ka meeldejäävaid keelemänge. Nimetaksin siinkohal vaid ameeriklase
Jerry Spinelli teost „Tähetüdruk” (2003), sakslase Kirsten Boie lugu „Väikelinn Chicago” (2001),
tema noore kaasmaalase Benjamin Leberti romaani „Crazy” (1999), inglase Philip Pullmani
fantastilist ulmeromaani „Inglite torn” (2003) ja miks ka mitte norralase Svein Woje lõbusat, kuid
samas üsna tõsistel teemadel rääkivat „Maailma väikseimat isa” (2003) – need on viimaste aastate
tõlkeraamatutest toredate lugemiselamustena meelde jäänud. Eriliselt vääriksid <strong>see</strong>tõttu ka
esiletõstmist nende raamatute väljaandjad, kirjastused Avita, Tiritamm, Eesti Raamat ja Steamark.
Samuti ei jõudnud ma peatuda ühel möödunud lasteraamatuaasta toredaimal initsiatiivil, mis
väärtustab ja propageerib kõrgetasemelist tõlkekirjandust. Alates 2004. aastast on nimelt otsustatud
iga aasta novembri teisel pühapäeval üle anda Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY)
Eesti osakonna tõlkeauhind „Paabeli torni audiplom”, mis omistatakse parimale eelmisel aastal
ilmunud tõlketeosele. 2003. aastal ilmunud tõlgete hulgast tunnistati parimaks juba mainitud Philip
Pullmani teos „Inglite torn”. Ometigi jääb mulle auhinna statuuti ja esimest laureaati tutvustavat
pressiteadet lugedes arusaamatuks, kas väärtustatakse pigem teose sisu ja vormi, selle
päevakajalisust laste ja noorte probleemide kajastamisel jms või siiski tõlkija saavutust. Tõlkijat
pole selles pressiteates kordagi mainitud. Kuigi tõlgete kvaliteedi hindamine ja heade tõlkijate esile
tõstmine on tõlkekirjanduse puhul samuti väga oluline, jäi <strong>see</strong> teema siinsest käsitlusest välja.
Loodetavasti avaneb mul võimalus seda lastekirjanduse tõlkimise seisukohast nii tähtsat teemat
tulevikus põhjalikumalt käsitleda.
Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et ühelt poolt on hea meel tõdeda, et tõlked on täitnud nii
mõnedki tühikud, mis eesti laste- ja noortekirjanduses pikka aega valitsesid, ja samuti andnud
tõukeid uute omamaiste teoste sünniks. Samas aga tekitab ärevust, et tõlketeosed on sedavõrd
esiplaanil. Kas meie enda autorid suudaksid näiteks rasket või ravimatut haigust põdeva lapse
probleemide käsitlemisel leida veel mõne uue nurga, kui olemasolevad tõlked pakuvad selle teema
kohta häid ja veenvaid lahendusi? Või kuidas kirjutada üha sagenevast kooli- või perevägivallast
nii, et <strong>see</strong> köidaks noort lugejat ka pärast paari samasisulise tõlkeraamatu läbilugemist? Leian, et
tõlked võivad kergesti osutada karuteene meie algupärasele lastekirjandusele, mis turu
üleküllastatuse tingimustes võib loobuda omapoolsest panusest kirjanduspildi rikastamisel. Samuti