Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

2008
Tähtsatest asjadest elus ja lastekirjanduses
Malle Reidolv
<strong>Lastekirjandus</strong> on mõjuvõimas vahend laste harimisel, väidab rahvusvaheliselt tuntud
lastekirjanduse uurija Maria Nikolajeva.
Esimese raamatu muretseb lapsele täiskasvanu. Kokkupuude raamatuga toimub <strong>see</strong>ga
täiskasvanu valikul, sest tema otsustab, millised raamatud sobivad lapsele ja millised mitte. Raamat
(s.t lasteraamat) sotsiali<strong>see</strong>rib last ja vahendab talle kultuurisaavutusi. Lasteraamatu abil saab tark
täiskasvanu lapsele hästi palju asju selgeks teha – liivakastisuhetest kuni ühiskonna elus toimuvate
protsessideni.
<strong>Lastekirjandus</strong> on teadlikult lastele kirjutatud, lastele suunatud ja lastepäraselt välja antud
kirjandus, mille on üks oluline erijoon: arvestada tuleb lugeja ea ja psüühilise eripäraga. Seda
nimetatakse adressaaditunnetuseks, sihtgrupiks on väikesed inimesed oma mõtete ja arusaamadega
maailmast. <strong>Lastekirjandus</strong> on koht, kus saab last ja temaga seotud isikute rolle peegeldada ning ka
teatud rollimudeleid luua ja võimendada.
Lapsepõlv pole ainult lühike eluetapp, kus ollakse kasvult väike ja mõtteviisilt primitiivne.
Tänase, 10. algupärase lastekirjanduse päeva pealkirjaks on „Multimediaalne ja
traditsionaalne laste/noortekirjandus”. Minu ettekanne asub pealkirjas toodud võimaluste vahel –
räägin raamatutest, mida on tugevalt mõjutanud meedia, kuid mis ise on üles ehitatud
traditsioonidele toetudes. Samuti asetsevad need raamatud laste- ja noortekirjanduse vahepeal.
Vaatluse all on kolm raamatut õnnelikust lapsepõlvest nõukogude aja tingimustes: Viivi
Luige „Seitsmes rahukevad” (1985), Tiia Toometi „Õnnelik lapsepõlv” (2007) ja Leelo Tungla
„Seltsimees laps ja suured inimesed” (2008). Põhitähelepanu on suunatud viimasele raamatule.
Raamatute adressaadi vanus on erinev. Kaks raamatut on nn kogupereraamatud, mis
räägivad igale vanusastmele oma loo. Tegelikult räägivad nad kõik rohkem nendele, kellel on isiklik
kokkupuude 1950. aastatega.
Kõigil kolmel raamatul on ühine taust, kirjanikud on üheealised ja kuigi tavaarusaama järgi
ei sobivat naiste puhul aastatest rääkida, ei varja keegi kolmest autorist oma tegelikku vanust. Ja
polegi põhjust varjata, sest nad on targad, tegusad ja atraktiivsed selle sõna parimas
tähenduses. Nende lapsepõlv on möödunud „viljastavates nõukogude ajastu tingimustes” ning nad
meenutavad seda aega kui õnnelikku lapsepõlve. Olude sunnil on nad lapsena rõõmsalt laulnud
laulu Leninile „...meil helgeim elu maailmas / su soov läinud täide meil”.
Ka mina olen sedasama teinud. Olen pärit samast helgest pärastsõjaaegsest lapsepõlvest.
Minu ettekande tinglik pealkiri võiks olla „Seltsimees lastelt kodanik lastele”. Kodanik laps on
muidugi praeguse kodanikuühiskonna laps.
Miks on sellest vaja täna rääkida nii Viivi Luigel, Tiia Toometil, Leelo Tunglal kui ka minul?
Aeg ja sellega kaasnev on lapsele sageli mõistetamatu. „Ükskord ammu-ammu, nii umbes
möödunud reede paiku” on meile kõigile „Karupoeg Puhhi” kaudu tuntud. Möödunud reede võib
väikesele lapsele olla tõesti enneminevik. „Suurtel inimestel on palju sõnu aja mõõtmiseks: minut,
tund, päev, nädal, kuu... Peale selle on leiutatud veel sellised sõnad nagu hetk, moment, silmapilk.
Nende sõnade tähendus on väga muutuv,” kirjutab Leelo Tungal (2008: 71).
Mind ennast puudutas aga sügavalt ühe esmakursuse üliõpilase vastus küsimusele, milliseid