Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

2002
Kuidas elad, raamatulaps?
Rahvakultuur üleminekuaja lasteraamatutes
Helle Laanpere
Meie hulgas on haruldasi inimesi, kes mäletavad veel oma lapsepõlve. Neil oli ehk meeles ka <strong>see</strong>, et
kui inimene hakkab kõndima, kõnelema ja üht-teist teadma heast ning kurjast, tekib tal kohe
keeruline küsimus: kes ma olen? Mis teeb just minu ainukordseks, i<strong>see</strong>ndaks? Millest kinni hoida,
et suures maailmas mitte kaotsi minna?
Sama probleemi ees seisis kogu eesti rahvas oma iseseisvuse algul. Sajandite kogemuse,
senitäitumata unistuste ja hetkeolukordade kombinatsioonist settis tookord välja ideaalpilt
eestlastest kui oma vabal maal elavast töökast talurahvast, kes esiisade traditsioone jätkates harib
üles õitsva Eestimaa. Kui uks maailma kukkus kinni, andis just <strong>see</strong> ilus albumipilt meile tuge
kestmajäämiseks. Traditsioonide säilitamine, mineviku meelespidamine muutus elutähtsaks
kinnisideeks.
Nüüd, kui uksed on jälle lahti läinud, hakkab selguma, et muu maailm on vahepeal hoopis
teise tee valinud. Meile nii oluline minevikku vaatamine on lootusetult moest maas, ühislaulumise
ja talgute korras kraavikaevamise asemel pusib igaüks ise oma karjääri teha ja rahvusliku eripära
väärtustamine võib osutuda koguni poliitiliselt ebakorrektseks. „Olles aastasadu ahistanud oma
vähemusi ning saanud XX sajandi genotsiidide nägemisest paraja šoki, on [Lääs] paotanud ukse
välismõjudele ning on muidugi veendunud, et nii nagu nad nüüd teevad, on <strong>see</strong> ainuõige, et nii
peavad käituma kõik ja alati.”[4]
Nii kõõlumegi tuulisel lävepakul kahe maailma vahel – ühelt poolt tahaks kangesti edasi
astuda, teisalt aga tundub piletihind liig ränk. Kas suudavad eestlased end alles hoida, kui võtavad
omaks suure maailma seadused ja kaotavad sideme kiivalt hoitud rahvusliku olemusega, ütlevad
lahti oma rahvakultuurist? Meie veel mäletame laulupidude ülevat ühtsustunnet, tänane
koolilõpetaja aga poetab eesti keele ja kirjanduse eriala kohta õlgu kehitades „pastlateadus!” ja
läheb hoopis juurat õppima. Tema silmis, oh koledust, võrdub kramplik mineviku tagaõhkamine
nostalgiaga kadunud nõukogude aja järele!
Siiski on ka võimalus minna edasi, jäädes <strong>see</strong>juures i<strong>see</strong>ndaks. Oma tõekspidamisi
tuulutades näeme, et rahvakultuur ei olegi ainult muuseumi veetud rehetare, rahvarõivas ning
regilaul, vaid elukeskkonna pidev kujundamine vanade kogemuste abil, tänapäeval saada olevast
materjalist ning uusi teadmisi kasutades. Rahvakultuur on meie endi pidev loometegevus, millega
me muudame oma igapäevase elu huvitavaks ja omapäraseks, erinevaks mõne teise maanurga,
linna, riigi, rahva elust.
Küllap hakkab juuripidi traditsioonidest toituv, pärimuskultuuri tüvest kasvav eesti õunapuu
eurotuultes peagi õige mõõdu ja kaaluga vilju kandma. Kuivõrd need viljad meie mullast ka oma
isikupärase eesti maitse saavad, sõltub juba aednikest – <strong>see</strong>ga meist endist ja meie lastest, sellest,
kas me ise oskame oma igapäevase eluga anda lastele edasi esivanemate põlised elutarkused.
Kuidas elab eesti raamatulaps teel ühest maailmast teise, milliseid kogemusi on tal jagada
raamatulugejast lapsega? Võtame viimase kümnendi lasteraamatuid sirvides abiks Aili Aarelaiu, kes
tänapäeva rahvakultuuri defineerides toob esile neli valdkonda:[5]
1) argise elukeskkonna kujundamine (kodu, pere, kodukoht, lähiümbruse loodus);