Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Selles pimeduses võis pesitseda kes tahes.” (Käo 2003: 82–83.)
Võib täheldada, et linna ja maa vastandus vastab ajaliselt mineviku ning oleviku
vastandusele. Maaga ja maaeluga seonduvad meie juured; maalt oleme me kõik pärit. Et tänapäeva
linnalaps puutub maaolustikuga vähe kokku, on kõik sealne tema silmis uus, põnev ja heidutavgi.
Linnamiljöö koosneb enamasti tehisobjektidest, maakohad on aga inimkätest paljuski puutumata,
metsikud ja <strong>see</strong>ga tõenäoliselt tundmatute olendite asustatud. Viimaste hulka kuuluvad linnast
tulnute meelest nii metsloomad, puud kui ka üleloomulikud olendid –haldjad ja vaimud.
Made „Salarohelises hiies” põrkuvad kahe peategelase puhul linnalapse koolitarkus ja
looduslapse elutarkus. Reio ei oska lugeda ega kirjutada, rääkimata tänapäevase slängi valdamisest,
küll aga tunneb ta muistseid tõdesid, oskab lugeda looduse märke ja lävida metsloomadega.
Kui aga fantastilised seiklused on möödas, järgneb tavapärane elu ja pöördutakse linna
tagasi. Huvitaval kombel valib pooleldi haldjasoost Reio raamatu lõpus elu tavalise surelikuna ning
asub koguni linna elama.
Juba konkreetsem koht sellises salapärases maamiljöös on hiis. Hiis kui eestlastele püha paik
esineb mitmes vaadeldud tekstis. Made jutustuses ostab linnapere suvekodu, mis asub muistse hiie
kõrval. Hiies asub ka n-ö haldjariigi peakorter, muinasjutuline Murula, mida inimsilm tavaliselt ei
näe.
Usundiuurijad kinnitavad üksmeelselt puude erilist kohta eestlaste usundis. Tõenäoliselt oli
hiiepuude austamine seotud esivanemate kultusega, võimalik isegi, et surnuid maeti sellistesse
pühadesse saludesse (Eisen 1995: 156). Ent ka puud i<strong>see</strong>nesest olid eestlaste uskumustes olulisel
kohal. Uku Masing toob rahvausundi puhul välja väga suure respekti puude vastu, „kes kuidagi on
veel salapärasemad olendid kui loomad” (Masing 1995: 180). Hiiepuid hoiti, kaunistati, neile
ohverdati. Hiie rüvetamine oli hirmus tegu ning sai muistendite järgi ikka oma karistuse (Mets
2003: 81). Eiseni väitel peeti kuni uuema ajani „hiit nii pühaks paigaks, et sealt rohtu ei niidetud,
marja ei nopitud, oksa ei murtud ega sinna mingisugust looma lastud” (Eisen 1995: 156).
Hainsalu kirjeldab oma ajaloolises jutustuses hiies toimetatavaid rituaale. Hiiepuid on siin
tituleeritud surnud esivanemate hingepuudeks, millele seoti manalaste lepitamiseks kirevaid linte.
Samuti käidi hiies ohverdamas, kirjeldatud on ilusa varsa ohvriks toomist: „Nüüd astus ette sepp
Küllsaadu, võttis vöö vahelt kerge tapri, koksas varsale kergelt kõrvade vahele, loom vajus vaikse
ohkega külili nagu sirbist lõigatud vili. Paremale küljele, too oli hää märk!” (Hainsalu 2005: 101.)
Järgneb ohvrilooma küpsetamine ja rituaalne söömine kõigi hõimlaste osavõtul. Väekamad osad,
nagu süda, ohverdati esivanematele.
Alati ei peagi olema tegemist püha hiiega, tammepuu on niisamagi väärikas kas või
elupaigana. „Viimases minutis” asub härjapõlvlase kodu iidvana tamme tüve <strong>see</strong>s. Teiseks oluliseks
puuks on pihlakas, millele Käo raamatus omistatakse kaitsvat väge. Pihlakaoksa taskus kandmine
hoiab kurja eemal.
Vägi kui keskne komponent eesti rahvausundis esineb ühtviisi olulisena nii Hainsalu kui ka
Made raamatus. Rahvausundile oli omane usk kõike hingestavasse väesse (Loorits 1990: 8; Mets
2003: 77). Hingejõudu ehk väge „võib hankida endale ja anda teistele, võib suurendada ja võib
vähendada, sisse võtta ja välja heita, süüa ise ja sööta teisele” (Loorits 1990: 8).
Hainsalu kujutatud 13. sajandi igapäevaelus on vägi üks kesksemaid mõisteid. Sepa vägi
peab töö õnnestumiseks üle olema tule ja raua väest; lahingus on võidukas <strong>see</strong>, kelle vägi on teise
omast üle (Hainsalu 2005: 26).
Made „Salarohelises hiies” on kujutatud koguni Suurelt väe palumise rituaali, milleks tuleb
naalduda vana tamme tüve vastu. „Reio jättis titevankri tamme alla, otsapidi vastu tüve. Ise läks ta
pisut eemale ning kummardus sügavalt ette, kuni käed rohtu puudutasid. Niiviisi küürakil, käed
rohukõrsi ja õitsenud lillede <strong>see</strong>mnenutte kammimas, hakkas ta ümber tamme tiirlema. Kord-korralt
jäid ringid väiksemaks. Kummargil kõndija lähenes tamme tüvele, kuni tema kollarohelised juuksed