Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Konn näitab keelt printsessile ja lugejale
Analüüsiks valisin topeltlehe Jon Scieszka ja Lane Smithi raamatust „The Stinky Cheese Man and
Other Fairly Stupid Tales”. Raamat sai 1992. aastal Caldecott Honori, mis on Ameerika
lasteraamatute auhind. Tegemist on tänapäeva muinasjuttude valikuga, kus me kohtume tuntud
muinasjuttudega, mida on mõnevõrra teisendatud.
Kriitikud on kiitnud raamatut sissejuhatusena paroodiasse – lastel on suurepärane võimalus
selle žanriga tutvuda, lugedes tuntud muinasjutte ebaharilikul kujul. Raamat on visuaalselt üllatav ja
jääb meelde isegi põgusal lehitsemisel. Vanemad lapsed, kes ei ole kaotanud huvi muinasjuttude
vastu, hindaksid tõenäoliselt raamatu kuiva küünilist huumorit.
Samal ajal on kirjanik säilitanud väga suure osa originaaltekstist, seda lühendanud ja
lähenenud sellele loominguliselt. Jutud on nüüdisaegsed ja õnnelik lõpp on vähetõenäoline. See on
ka tänapäeva lastele selge – mõnikord saab osaks pettumus. Samal ajal on suur osa klassikalisest
muinasjutust alles, vastupidiselt paljudele moodsatele muinasjuttudele, mille tegevus on lihtsalt
käesolevasse sajandisse tõstetud. Unistustemaailm on alles. Pärast esimest muinasjuttu tead oodata
üllatust. Tead ka seda, et tavalist happy end’i pole oodata.
See on raamat, millest täiskasvanudki võivad niisama palju rõõmu tunda. Küsimus on selles,
kas peaks olema muinasjutte enne lugenud. Hea <strong>see</strong> ju oleks, aga võib lugeda ka sellises järjekorras,
et kõigepealt need ja siis päris muinasjutud. Siin on tegelikult valik kõige tavalisemaid eriti
ameerika kultuuriruumis levinud muinasjutte, millest lapsed on näinud vähemalt
multifilmiversiooni.
Analüüsiks valisin loo „Teine konnaprints”. See on lugu konnast, kes palub printsessi, et <strong>see</strong>
teda suudleks, sest ta on nõiutud prints. Kui printsess on konna vastu tahtmist suudelnud, ütleb <strong>see</strong>:
„Just kidding” ja hüppab tiiki tagasi. Printsess jääb kaldale seisma, huuled konnast limased,
tõenäoliselt niisama üllatunud kui lugeja. Proovime leida seletust pildi kaudu.
Kahe lehekülje ülemist poolt täidab pilt konnast, kes istub vesiroosi lehel. Kui me vaatame
loo kulgu, põhineb <strong>see</strong> tavapärasel vasakult paremale liikumisel, pildil näitab konn keelt
vastupidises suunas. Pildil on horisontaalsed jooned, mis annavad edasi rahu. Tekst on graafiliselt
tasakaalus ning algus ja lõpp on muinasjutust tuntud „Elas kord...” ja „Lõpp”. Algus ja lõpp on esile
toodud: erinevalt põhitekstist on nad lillat värvi.