Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Jäljed hiies
Ajaloost ja pärimusest 21. sajandi eesti noortekirjanduses
Mari Niitra
Tahes või tahtmata moodustab olulise osa meie identiteedist viis, kuidas me ennast oma mineviku
ning kaugete esivanematega suhestame. Oma minevikku ja päritolu võib ignoreerida, ent sellesse
võib suhtuda ka suure aukartuse ja lugupidamisega. Järgnevas ettekandes olen keskendunud sellele,
kuidas noortele kirjutavad autorid käivad ümber pärimusliku materjaliga.
Esiteks huvitas mind, kas folkloorseid teemasid üldse viimaste aastate noortekirjanduses
esineb. Tõepoolest, alles pika otsimise peale õnnestus leida mõned raamatud, mida võib liigitada
fantaasiakirjanduse alla ja kus leidub pärimuslikku ainest. Enamiku nende raamatute peategelased
on 10–15-aastased ja <strong>see</strong>ga mahuvad vaadeldud tekstid mõningate mööndustega noortekirjanduse
määratluse alla.
Raamatud, milles folkloorse pärandiga ja meie rahva minevikuga seonduvaid teemasid
esines, on küllaltki erinevad. Leidub puhtal kujul fantaasiakirjandusse liigitatavaid teoseid, nagu
Reet Made „Salaroheline hiis” (2005) ja Henno Käo „Viimane minut” (2003), samuti Olavi Ruitlase
„Kail” (2000). Veel kuuluvad siinsesse ritta Lehte Hainsalu ajalooline jutustus „Lemmiko, vanema
poeg” (2005), mille tegevus toimub aastal 1212, ning Helga Nõu „Kuues sõrm” (2003), mis läheneb
tänapäevaste noorte probleemidele suuresti fantastilise allteksti kaudu.
Teiseks huvitas mind, mismoodi folkloorne aines nendes raamatutes avaldub. Milliseid
teemasid ja motiive eri autorid kasutavad ja kuidas nad seda teevad? Üsna ootuspärane on, et
pärimuslikud motiivid ilmuvad seoses üleloomulikuga. Üleloomuliku (näiteks haldjariigi või
surmajärgse maailma) kirjeldamiseks ongi ülalmainitud teostes rahvausundist abi otsitud. Seda
tehakse aga erineval moel. Eri autorid kasutavad vähemate või rohkemate ümbertöötluste ning
edasiarendustega pärimuslikku materjali või ka seda, mida tavaliselt pärimuseks peetakse.
Asi on seda põnevam, et eesti algupärasest usundist ja maailmapildist teame tõtt-öelda üsna
vähe. Tõenäoliselt iseloomustaski kunagist, ristiusustamise eelset eesti usundit paljusus: <strong>see</strong> oli
kujunenud mitme koosmõju tulemusel ja <strong>see</strong>tõttu sünkretistlik (Mets 2003: 71). Uskumuste puhul
olid ka küllaltki suured piirkondlikud erinevused, mistõttu ei saagi eriti rääkida mingist terviklikust
ja süsteemsest usundist. Rahvausund oli elav ja toimis erinevate inimeste praktikate kaudu,
avaldudes peamiselt igapäevaeluga seotud reeglites, rituaalides ja tabudes.
Küll aga võib üsna kindlalt väita, et rahvausundit iseloomustas animism ja loodusjõudude
isikustamine. Peaaegu kõigil loodusobjektidel usuti olevat oma vaimud. Vaimolendid asustasid vett,
maad, kodu ja metsa (samas: 77).
Vaadeldes eri tekstides korduvaid motiive ja teemasid, olen appi võtnud folkloristide ja
usundiuurijate käsitlusi eesti rahvausundist. Peamiselt olen tuginenud Oskar Looritsa, Mattias
Johann Eiseni ja Uku Masingu töödele muinasusundi alal. Ühtlasi olen püüdnud teha
tähelepanekuid, kuidas üks või teine autor pärimusliku ainesega ümber käib.
Kõigepealt on üsna tähelepanuväärne, et pärimusliku maailma esilekerkimine on tavaliselt
seotud maaolustiku ja talumiljööga. Üleloomulikud sündmused hakkavad toimuma maal: linnast
maale suvitama tulnud lapsed satuvad silmitsi hingestatud haldjamaailmaga nii Käo „Viimases
minutis” kui ka Made „Salarohelises hiies”. Ka Ruitlase „Kailus” kujutab surnuteriiki siirdumine
linnas asuvast haiglast minevikulisse maaolustikku sattumist. Linnas on tavaline, tänapäeva elu oma
probleemide ja rõõmudega. Midagi üleloomulikku seal kunagi ei toimu: „Linnas ei tulnud
[Mihklile] pähegi enne magama heitmist voodi alla vaadata. Ta ju teadis, et seal võis olla vaid mõni
kadunud mänguasi. Ja tolm. Maal oli aga kõik teisiti. Pimedus oli siin pimedam ja salapärasem.